Valimiseelne kampaania ja töö pärast valimisi on omavahel umbes samas suhtes nagu jooming ja pohmell: et hiljem ei oleks piinavalt valus, tuleb napsitada mõõdukalt. Ma jälgin hämmeldusega neid kandidaate, kes lubavad ajada Brüsselis Eesti asja ning on valimiseelses retoorikas oponentide (mitte ainult minu) suhtes lausa halastamatud. Kardan, et siin on tegemist kogemuste puudumisega. Olin ka ise viis aastat tagasi selline. Vigadest aga õpitakse ja ma olen võtnud endale reegliks Eesti teistest eurosaadikutest mitte halba rääkida. Mispärast? Selgitan meelsasti.