:format(webp)/nginx/o/2019/05/16/12171677t1he82a.jpg)
Hiina ja Venemaa on viimastel aastatel ilmutanud aina suuremat huvi ülehelikiirusega relvastuse vastu. Aastakümneid nende arendamisel esirinnas olnud USA on nüüd avastanud oma mõningase mahajäämuse ja ponnistab võimsalt selle tagasitegemiseks, kirjutab Michigani Ülikooli lennundusinseneriteaduse professor Iain Boyd veebiväljaandes The Conversation.
Venemaa ja Hiina on viimasel ajal kiidelnud saavutustega helikiirust ületavate õhusõidukite arendamisel, mis lendavad kiiremini heli liikumise kiirusest ehk üle 1235 kilomeetri tunnis. Ülehelikiirusega raketid saadetakse suurele kõrgusele maismaalt, merelt või õhust. Need lendavad kiiremini kui ükski teine relv - kiirus jõuab 5000 kilomeetrini tunnis, võimalik isegi, et 16 000 kilomeetrini tunnis -, mis muudab väga raskeks nende tuvastamise, vältimise või tabamise. Aastakümneid nende arendamisel esirinnas olnud USA on nüüd avastanud oma mõningase mahajäämuse ja ponnistab võimsalt selle tagasitegemiseks.
Ma töötan Michigani ülikoolis lennundusinseneriteaduse professorina ja üks mu peamisi uurimisvaldkondi on ülehelikiirusega õhukite loomiseks vajalike arvutimudelite väljatöötamine. Seda tegevust rahastab nii riik kui ka erakapital. Ma olen juhtinud valitsuse tellitud ülehelikiirust puudutavaid uuringuid.
Viimasel kuuekümnel aastal on USA huvi ülehelikiirusega õhusõidukite vastu kulgenud kui Ameerika mägedel aina üles ja alla. Varast edu tähistas ülehelikiirusega katselennuk X-15 aastail 1959-1968, mille maksimaalne kiirus ületas 7000 kilomeetrit tunnis. X-15 lendas 199 korda ja ainult kahel korral juhtus õnnetus, mis ühel juhul tõi kaasa lenduri hukkumise. X-15 sillutas teed kosmosesüstiku väljatöötamisele, millega lennati aastail 1981-2011. Järgmine tõusuperiood ülehelikiiruse vallas oli riiklik kosmoselennuki programm aastail 1986-1993, mis aga prototüübini ei jõudnudki.
/nginx/o/2019/05/16/12171644t1h88c2.jpg)
Hilisem edulugu oli 2005.-2013. aastal katsetatud X-51A, millega püstitati ülehelikiirusega õhusõiduki maandumiseta lennukestuse maailmarekord. Seda õhukit viis edasi ülikiire otsevoolu-reaktiivmootor (scramjet). Kuid sellega tehti kõigest neli lendu, kusjuures teine ja kolmas lend ei olnud päris edukad. Lisaks ei olnud pärast X-51A programmi lõpetamist plaanis mingit sarnast uut projekti.
Nüüd ent tundub, et USA on taas tõsiselt ülehelikiiruse kallale asunud. Pentagon on kuulutanud, et ülehelikiirusega relvad on nende kõige tähtsam uurimis- ja arendussuund, Presidendi viimane eelarvetaotluse järgi tahetakse ülehelikiirusega relvade ning võimalike vastaste ülehelikiirusega relvade eest kaitsvate süsteemide väljatöötamiseks eraldada ligemale kolm miljardit dollarit.
Videoallkiri: USA ja Venemaa töötavad välja ülehelikiirusega relvastust.
Hiina ja Venemaa on viimastel aastatel ilmutanud aina suuremat huvi ülehelikiirusega relvastuse vastu. 2005. aastast alates on Hiina esitanud rohkem uurimusi ühel olulisemal ülehelikiiruse probleeme käsitleval konverentsil kui ükski teine riik või rahvusvaheline grupp. Hiinlased on investeerinud mitmetesse uutesse ja muljet avaldavatesse ülehelikiirusega sõidukite katseseadmetesse. Samuti on Hiina viimasel ajal korraldatud rohkem ülehelikiirusega õhusõidukite katselende kui USA.
Venemaa president Vladimir Putin väitis alles hiljaaegu, et tema riigi sõjavägi võtab ülehelikiirusega relva Avangard relvastusse juba 2019. aastal.
Videoallkiri: Venemaa katsetab ülehelikiirusega relva Avangard.
Pole siiski veel selge, millal need riigid suudavad võtta ülehelikiirusega relvi vähegi olulisel määral oma relvastusse, mis on andnud USAle hea võimaluse üritada kiiresti mahajäämust tasa teha. Presidendi hiljutine rahataotlus sellise relvastuse väljatöötamiseks annab märku, et püütakse kähku jõuda ülehelikiirusega relvastuse loomise ja kasutuselevõtmiseni maa-, mere- ja õhuväes.
Tundub, et suurem osa USA kulutustest läheb uute relvade väljatöötamisele, milles peitub aga oht jätta tähele panemata äärmiselt oluline vajadus ennast kaitsta. Vastukaaluks Hiina ja Venemaa arendustegevusele tuleks Pentagonil korralikult investeerida sellesse, kuidas tuvastada, jälgida ja kahjutustada või hävitada vastase teele läkitatud ülehelikiirusega relvad.
Pole selge, kas püüdurrelvad, mis on loodud vastaste aeglasemaid relvi silmas pidades, suudavad midagi ära teha ka ülehelikiirusega relvade puhul. Võimalik, et uus oht nõuab ka täiesti uusi vahendeid ja täiesti uut lähenemist. Mõned kaalumisel võimalused on suure energiaga laserid ja elektromagnetkiirte kimbud.
Ma usun, et USA kaitsevõime olulise lünga vältimiseks peavad Ameerika kaitseponnistused sammuma vähemalt ühes rütmis teiste riikide ülehelikiirusega relvastuse väljatöötamise tempoga.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Iain Boyd on Ameerika Aeronautika- ja astronautikainstituudi, Ameerika Füüsikaseltsi ja Kuningliku Aeronautikaseltsi liige. Tema uurimusi ülehelikiiruse vallas on rahastanud USA õhuvägi, merevägi ja NASA. Ta tegutseb tasulise konsultandina mitmes, nii mittetulunduslikus kui tulunduslikus organisatsioonis.
/nginx/o/2019/05/16/12171635t1he9c8.jpg)