Peeter Helme: Jannseni usalduslik vaim

Peeter Helme. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Postimehe peatoimetaja Peeter Helme kõne Johann Voldemar Jannseni 200. sünniaastapäeva puhul Tartus.

1819. aasta Liivimaa talurahvaseadus võeti vastu ja hakkas kehtima 23., vana kalendri järgi 10. mail. Jaani-nimeline poisslaps sündis täpselt nädalapäevad varem. Ta sündis õiguskorda, mis oli olemuselt lähemal Eestis 13. sajandil kehtestatud keskaegsele õigusruumile kui tänapäevasele. Ja olgem ausad: ka Balti kubermangude õigusreformid, mida 19. sajandi alguses Prantsuse revolutsiooni tõttu kehtestama hakati, ei muutnud üleöö midagi.

19. sajandi alguse Eesti-, Liivi- ja Kuramaa olid feodaalsed üksused, kus võim kuulus aadlile, keda sidus süserääni, Vene tsaariga, vasallivanne. Oma pärisoriste alamate jaoks olid aadlikud eeskostjad, neile ei kuulunud mitte ainult võim ja voli, vaid ka vastutus, mis tegi valdavalt talupojaseisusest eestlastest, lätlastest ja liivlastest automaatselt mitte lihtsalt õiguslikult piiratud teovõimega indiviidid, vaid omamoodi lapsed. Seda mitte ainult õigusega piiritletud küsimustes, vaid ka vaimuvallas. Pühakirja või kirikukalendrit veeriv talumees polnud küll iseenesest kurioosum või hälve, kuid ometi ei kahelnud pikka aega eestikeelset kirjasõna tootvad kirikumehed ja rahvavalgustajad selles, et igasugune kirjavara pole maarahva lauale ei sobilik ega ka jõukohane, sest viimased pole päriselt valmis või pädevad liiga keerukate või moraalsete dilemmadega pikitud küsimuste jaoks.

Selline olukord valitses nii enne nimetatud talurahvaseadusi kui ka veel pärast. Isegi tükk aega pärast. Jah, uhkusega loeme eestikeelse ajakirjanduse alguseks 1766. aastat, mil Peter Ernst Wilde hakkas Põltsamaal kirjastama oma «Lühhikest öppetust…», kuid tõsi ta on – see 253. aasta tagune väljaanne märgib just nimelt eestikeelse, mitte veel eesti ajakirjanduse algust.

Asjade alguses seisab alati üks. Üks inimene. Üks mõte. Üks tegu. Ühest algab kõik. Suurte ühiskondlike nähtuste puhul võime öelda, et see üks mõte, tegu või inimene märgib mingi laiema, eos varem arenema hakanud protsessi jõudmist käegakatsutavasse faasi. Võib-olla see üks toob esile millegi, mis oleks vallandunud niikuinii või mis oli olemas, kuid mida ei osatud märgata. Või kasutada õigesti. Või lihtsalt teha nähtavaks. Võib-olla see üks, keda teame alustajana, polegi ise leiutaja, vaid tal lihtsalt õnnestub miski, mida teised on edutult ennegi proovinud. Selles mõttes ei pruugigi ta olla esimene, et olla ometi esimene – ta peab olema lihtsalt esimene, kellel õnnestub. Omamoodi paradoksaalne, kuid tõsi.

Johann Voldemar Jannsen – nagu ta end 1842. aastast nimetas – oli just seda. Ta polnud võib-olla päriselt teerajaja selles mõttes, et 19. sajandi keskpaigaks oli mingisugune eestikeelne kultuurielu juba olemas, oli olemas perioodikat, oli mingi mõtteruum. Aga just nii, sedavõrd ebamääraselt, seda nimetada tulebki. Et midagi oli tehtud. Perioodikat avaldatud ja avaldati. Leidus ka lugejaid, oli kirjutajaidki. Ja oli ka inimesi, kelle haridus ja haritus lubasid heita kogu sellele sekeldamisele kriitilise ja nõudliku pilgu. Ehk siis: oli aeg arenguhüppeks. Vaja oli vaid kedagi. Ja midagi. Vaja oli ühte inimest. Ja ühte otsust, ühte tegu.

Selleks otsuseks polnud mitte Jannseni otsus hakata avaldama Pärnus ajalehte – seda oli ta taotlenud juba mõnda aega –, vaid jutt käib tsensori otsusest anda luba.

Jannseni sünni ja tänase päeva vahele jääb absoluutselt kõik, mida meil on kultuurrahvana ette näidata.

Nõnda võib öelda, et Postipapast sai Postipapa tänu oludele. Aga nii see juba sageli ajaloos on: millegi sünniks on vaja terve hulga asjaolude kokkulangemist ühes inimeses, mõttes ja teos.

Ometi ei tähenda see karvavõrdki saavutuse suurust. Tsensori luba iseenesest ei garanteerinud veel mitte kuidagi seda, et võime juba 5. juunil tähistada 162. aasta möödumist järjepideva ajakirjanduse algusest Eestis. See on ikkagi eeltingimus. Toimuva väärtus ise seisneb ikkagi Johann Voldemar Jannseni järjekindluses.

Võib öelda, et Jannsen ei olnud rahvusliku ärkamisaja tegelastest ei kõige haritum ega kõige laiema silmaringiga. Polnud tal ka kõige paremaid sidemeid ja polnud ta kõige peenema vaimuga kirjamees oma põlvkonnast.

Kuid ometi oli temas see miski, mis tegi temast selle, kes ta oli: mitmes mõttes number üks. Mis see miski oli? Tegelikult mitte miski ainsuses, vaid mitmuses. Selleks oli tema järjekindlus. Mitmekülgsus. Iseõppimise võime. Tegelikult ka head sidemed. Püüdlikkus. Ja eneseteadlikkus.

Tundub, et just säärane segu, mis tagas alalhoidlikkuse siis, kui vaja, ja edasipüüdlikkuse siis, kui võimalik, tegigi Jannsenist silmapaistva isiksuse. Kui rääkida temas konkreetsemalt kui ajakirjanikust, siis tuleb siia lisada veel midagi, mis võib kõlada kriitikana, on ometi tunnustus: nimelt ei proovinud Jannsen autorina hüpata üle oma varju. Ja see andis talle tohutu eelise.

Oli ju eestikeelse ajakirjandust tehtud ennegi ning tehti ka temaga samal ajal, Jannseni ettevõtmisega konkureerides. Aga just Jannseni hoiak – olla kahe jalaga maa peal, suhelda lugejaga mitte kuskilt kõrgelt ja kaugelt, vaid heas mõttes omamehelikult – oli miski, mis mitte ainult ei andnud talle konkurentsieelist, vaid milles seisneski see arenguhüpe. See miski, mis aitas teha varem pelgalt eestikeelsest ajakirjandusest eesti ajakirjanduse. Tõesti oma ja äratuntava ning sellisena hinnatud, kuid endaga ka polemiseerima, arutlema, kaasa mõtlema ja teinekord kaasa vaidlemagi kutsunud nähtuse.

Ehk siis: Jannsen oskas puudutada ajastu pillikeeli. Ta oli korraga uue, pärisorjusjärgse, emantsipatsioonivaimu kandva eestluse looja ja eestkõneleja, aga ta oli ka selle ajastu looming. Selles kontekstis ei ole õigupoolest määrav, mil määral ta oli iseseisev leiutaja, teerajaja ja visionäär ning mil määral saksakeelsest kirjasõjast šnitti võttev mugandaja. Siin pole vahet. Ajastu lõi Postipapa ja Postipapa järgi tunneme seda aega ja selle meelsust.

• Jannsen sündis õiguskorda, mis oli olemuselt lähemal Eestis 13. sajandil kehtestatud keskaegsele õigusruumile kui tänapäevasele.
• Tundub, et just säärane segu, mis tagas alalhoidlikkuse siis, kui vaja, ja edasipüüdlikkuse siis, kui võimalik, tegigi Jannsenist silmapaistva isiksuse.
• Ta oli korraga uue, pärisorjusjärgse, emantsipatsioonivaimu kandva eestluse looja ja eestkõneleja, aga ta oli ka selle ajastu looming.

Võime ju praegu öelda, et Jannseni hoiak olid liiga ettevaatlik, ehk jäi see viimaks ka uutele aegadele jalgu, kuid jällegi – need uued ajad ja nende vallandatud probleemid olid samavõrra tema enda ja tema ajalehe loodud kui vastupidi. See on miski, mida näeme ka tänapäeva ajakirjanduses.

Jannseni sünni ja tänase päeva vahele jääb absoluutselt kõik, mida meil on kultuurrahvana ette näidata. Kõik meie saavutused nii kultuuri kui ühiskondliku ja poliitilise arengu vallas on toimunud napi kahesaja aasta jooksul. Mis omakorda tähendab, et toonased arengud ei asu meist ajas kaugel ning kõigele vaatamata ei saa toona toimunu olla meile täiesti võõras ja arusaamatu.

Ega olegi. Mure tellijate hulga ja tulupoole pärast pole kadunud kuskile. Samuti ühiskondlik-poliitilised arutelud, mis võisid toona ja võivad praegugi kiskuda vägagi teravaks. Mitte kuskile pole kadunud ka üldfilosoofiline – või on see siiski ühiskondlik ja poliitiline? – arutelu selle üle, milline on üleüldse ajalehe roll, mis või kes peaks lehte pääsema, millest tuleks seal rääkida ja kuidas ning milline võiks olla või peaks olema toimetuse poliitika? Või kas seda on üldse vaja?

Selles mõttes tõigi Johann Voldemar Jannsen Eesti ajakirjanduse tänapäeva. Muidugi ei tunneks me ise juhtumisi 1850ndate lõpu Pärnusse või 1860ndate Tartusse sattudes selles tegevuses ära tänapäeva ning kohe kuidagi ei saa öelda, nagu oleks toonases ajakirjanduses osatud või tahetud teha vahet uudisel, arvamusel ja analüüsil, hoides esimese neist hinnanguvaba. See kõik tuli hiljem. Ja pidigi tulema hiljem. Sest tegu oli vastustega. Vastustele teadupoolest aga eelnevad küsimused. Ning 19. sajandi keskpaiga tärkav ja ärkav eesti rahvas kihas küsimustest. Osalt just tänu Papa Jannseni tegevusele. Osalt oli see tegevus sündinud vastusena tõigale, et leidus küsimusi, millele otsiti vastuseid.

Siin on aga peidus ka retsept tänapäeva ajakirjandusele. Lausa vastus küsimusele, mis saab ajakirjandusest ajastul, mil igaüks suudab luua sisu, jagada seda, tõstatada ühiskondlikult olulisi küsimusi ning luua ja hoida üleval tähtsaid arutelusid. Nimelt järgnevas: ajakirjandus on korraga koht, kust lugeja saab professionaalseid vastuseid ennast ja ühiskonda vaevavatele küsimustele, ning ka koht, kus suudetakse meid ümbritsevast infokaosest välja sõelutu põhjal sõnastada konkreetsed küsimused, millele alles hakatakse vastust otsima. Tehes seda asjatundlikus, uudishimulikus ning papajannsenlikult parimas mõttes usalduslikus vaimus, et lugeja saaks ennast lehte lugedes ära tunda. Usaldus on aga teadupoolest kõigi toimivate suhete alus. Soovis ju ka Papa Jannsen kõige esimeses Pärnu Postimehes 5. juunil 1857: «Et kui korra sõbraks same – hästi kauaks sõbraks jäme.»