Kahtlemata saavad poliitikud ja poliitikavaatlejad veel nädalaid arutada, mida tähendas õieti Ühendkuningriigi peaministri David Cameroni seljapööramine Euroopa Ülemkogul. Brittide valitsusjuhi käitumise ümber lahvatanud emotsioonide tulle visatakse praegu usinasti hagu, ja mõneski mõttes õigustatult, kuid samas ei tohiks suures põletamistuhinas lasta leekidel end ära kõrvetada.
Juhtkiri: 26 liikmesriiki 27st
14. detsember 2011, 10:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile Euroopa Parlamendis kõlanud jõuline retoorika, mis rääkis 26 liikmesriigi ühtsusest, ühe puudumist rõhutades, ei ole päris puhta kullana võetav tõde. Seda teavad ju kõik. Nagu sedagi, et brittide puhul oleks ülekohtune rääkida täielikust vastutustundetusest. Peaminister Cameron on otsust langetades täpselt samamoodi sisepoliitika ohver nagu mitmed neist, kes nüüd koostööd ja truudust vannuvad. See kõik kuulub ELi juurde kui paratamatus. Oluline on, et lähema ja kaugema mineviku seostest hoolimata siiski summa summarum edasi liigutakse.
Jutt suveräänsuse kaotamisest kõlab tegelikult 21. sajandi teise kümnendi ELis, üleilmastunud maailmas üsnagi küsitavana. On tõsiasi, et me pruugime iga päev, agaralt ja täiesti iseenesestmõistetavalt kõiki neid hüvesid, mida ühendus pakub. Tegelikult ei kujuta keegi ette tagasipöördumist (igas mõttes) suletud piiride, rahavahetuse ja viisarežiimi aega.
Senisest jõulisem keskne riikide maksupraktika kontroll (mis ei puuduta maksumäärasid) ei peaks küll olema teab mis ületamatu «suveräänsusest loobumine». Ja demokraatiale on iseloomulik, et teinekord ei tehta ratsionaalseid valikuid. Võib-olla on siis vaja ühte kõrgemat sekkumist, et asjad kuskil päris puntrasse ei läheks.
On selge, et ühe otsusega viimase poole aasta jooksul kammipiidena siksakitavaid graafikuid moodustavaid turge ei veena. Kuid sõnad ja teod, mis viivad tugeva ja vastutustundliku rahanduspoliitika poole, teevad loodetavast seda aja jooksul. Euroopa Ülemkogu viimased sammud on rakendusliku poole pealt mõistagi keerukad ja vajavad lõplikuks elluviimiseks tipptasemel juriidikat. Kuid hea tahte korral – ja seda tahet riigijuhid juba näitasid – on kõik võimalik.
Ilmselt saab ühtsem suhtumine lähituleviku-ELis märksõnaks. Kui ühtsuse tähtsust varem ei mõisteta, siis just rasketel aegadel. Võib arvata, et näiteks eurotsooni tuleb liikmeid hoopis juurde.
Niisamuti võib ka oletada, et järgmise ülemkogu eesistuja määramisel astutakse ka hoogsam samm palju räägitud Euroopa ühe ja esimese telefoninumbri poole (millele näiteks USA riigisekretär võib soovi korral helistada). See arengusuund on vägagi Eesti huvides.