Sel reedel Sirbis: Havanna sündroom ja Eesti hallutsinatsioonid

Sirbis 17. mail: 

Foto: Sirp

EWA MANIKOWSKA: Poola muuseumid löögi all

Poolas on vallandunud antisemitismi laine, mis on suunatud ka juudi ajaloo ja kultuuri ning holokaustiga tegelevate institutsioonide vastu.

Demokraatia kriisist Poolas räägitakse praegu palju. Vähem teame, kuidas mõjutab see kultuuri. Avaliku teenistuse kaotamine ja konkurssidest loobumine riigiametite juhtivate kohtade täitmisel oli üks Õiguse ja Õigluse valitsuse esimesi põhiseadusvastaseid muudatusi. See andis võimaluse vahetada järgmistel kuudel välja paljude riiklike kultuuriasutuste ja Poola kultuuri korraldavate instituutide nõukogu ja juhtkonna ning muuta drastiliselt nende õigusi ja poliitikat.

Muuseumid konfliktidest lõhestatud ühiskonnas. Mitmete mälu- ja mäletamise teemaliste raamatute autor SILKE ARNOLD-DE SIMINE Londoni ülikoolist räägib, kuidas muuseumide roll mälupoliitikate kujundamisel on muutunud.

ÜLO MATTHEUS: Havanna sündroom ja Eesti hallutsinatsioonid

Oodati esimest naispeaministrit, oodati teistsugust valitsust, kõige vähem oodati valitsusse EKREt.

Esimest korda taas iseseisva Eesti ajaloos on võimul valitus, keda avalikkus väga ei oodanud ja keda on ka raske tõsiselt võtta. Selle põhjuseks on nii luuludena mõjuvad vandenõuteooriad süvariigist kui ka vanameelsus isikuvabadustes, mis on koos EKRE tulekuga saanud osaks valitsuse ideoloogiast. Nii pole ime, et ühiskonna tervemõistuslik pool, sh ajakirjandus, selle vastu tõrgub.

HELIN PUKSAND: Ilukirjandustekstid eesti keele riigieksamil

Kes on harjunud ilukirjandust lugema ja selle põhjal arutlema, saab eksamil kindlasti hästi hakkama. Ülesannetes nõutakse eelkõige teksti mõistmist.

Selleaastane gümnaasiumi riigieksamite periood algas 22. aprillil eesti keele riigieksamiga. 2012. aastast tuleb õpilasel teha tavapärase lõpukirjandi asemel kaheosaline eksam: ta peab hakkama saama nii lugemise kui ka kirjutamise ülesandega. Kuigi selline eksamivorm on kasutusel olnud juba seitse aastat, ei olda sageli kursis, missugune uus eksamivorm on ja mida sellel eksamil nõutakse. Ikka võib kuulda jutte, et eksamil tuleb nüüd teha grammatikaülesandeid või et kirjand on hoopis ära kaotatud. Tutvustangi siinkohal aastatel 2014–2018 eesti keele eksamil kasutatud ilukirjandustekste ja nende kohta käivaid ülesandeid. Toetun oma tutvustuses Innove kodulehe materjalidele , samast leiab huviline nii varasemad eksamitööd kui ka eksamite lühianalüüsi.

ERIK PUURA: Ülikool jääb ülikooliks

Küsimuses, kas rahvusülikool või rahvusvaheline ülikool, ei ole valikukohta, vastuseks on rahvusvaheline rahvusülikool.

Tartu ülikool on oma arengus jõudnud ajajärku, kus tulemusnäitajate põhjal on meid kutsutud ja oleme saanud Euroopa parimate teadusülikoolide võrgustike liikmeks. Aasta tagasi hindas kõige tõsiseltvõetavam ülikoolide edetabelite koostaja Times Higher Education (THE) Tartu ülikooli nn uue Euroopa (13 riiki, mis liitusid Euroopa Liiduga aastal 2004 ja hiljem) parimaks ülikooliks, meist napilt tahapoole jäid nii kaks Küprose ülikooli kui Praha Karli ülikool, edumaa kõikide teiste ees oli juba tunduvalt suurem.

AVELIINA HELM: Loodus on meie kõigi hoida

Igaüks peaks saama ellu kaasa teadmise, millised on Eesti looduse võtmeelupaigad, kuidas neid ära tunda ka siis, kui nad on õige pisikeseks jäänud ning kuidas tagada nende säilimine.

Eesti tänavuse looduskaitsekuu teema on «Igaühe loodushoid». Mis on igaühe loodushoid? Kas meil üldse on võimalik looduskaitsele omalt poolt kaasa aidata? Kas prügi sorteerimisest ja metsaaluse koristamisest piisab või peaks veel midagi teadma ja tegema? Jah, on veel palju teha ja õppida – aina selgemaks saab, et elurikkuse säilimisse peame kõik oma tegudega panustama. Igal pool, mitte ainult kaitsealadel, vaid ka sellel 81,8 protsendil Eestimaa pinnast, mis jääb neist väljapoole. Põldudel, metsades, külades, linnades, koduaedades, parkimisplatsidel, teeveertel, haljasaladel, majakatustel. Igal pool.

MARI JÜSSI: Liikuvusvaesus – isevooluteed läinud linnaarengu varjatud lõks

Autosõltuvuse kasvatamise asemel peaks linna planeerima säästvamalt, keskendudes kiirele ja mugavale ühistranspordile ning atraktiivsele jalgsi või rattaga liikumise keskkonnale.

Tallinna linn, riik, ettevõtted ja pered kulutavad transpordisüsteemi arendamisele ja ülalpidamisele ning igapäevasele transpordile rohkem raha kui kunagi varem. Autokasutus ja energiatarbimine on Tallinnas kasvanud kiiremini kui rahvaarv või majandus, järjest rohkem linnaruumi läheb asfaldi alla ning järjest sagedamini on autos liikuja teel ummikud. Uue kontorihoone või kortermaja kerkimine teeb murelikuks nii kohalikke elanikke kui ka liikluskorraldajaid. Kes on selliste arengute puhul võitjad ja kaotajad? Kas kogu see kulu on soovitud ja vajalik?

MADLI PESTI: Viisik veniva etenduskunstide mõiste vallast

Sel kevadel tuli etendusasutustes välja viis lavastust, mille saab liigitada «veniva etenduskunstide mõiste» alla ning mis minu arvates astusid omavahel põnevasse polüloogi: Kädi Metsoja «tegeele», Kadri Noormetsa «mobiilsed definitsioonid», Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi «Performance STLis», Barbara Lehtna «together forever» ja Renate Keerdi «Valgete vete sina».

Kõik need lavastused on loonud sõltumatud kunstiasutused või iseseisvad produktsioonigrupid. Suuremal või vähemal määral on need valminud koosloomemeetodil: prooviprotsessi pole alustatud konkreetselt piiritletud ja sidusa alusteksti toel ning lõpptulemusse on loominguliselt panustanud kõik erisuguse taustaga trupiliikmed. Lavastusi ühendab väljenduslaadi abstraktsus (see on näha ka pealkirjadest ja neis moodi tulnud väiketähelembusest), mistõttu pole kunstnike käsitletud teemasid üheselt mõista ja kirjeldada sugugi kerge. Enamasti ei ole tegemist sidusa terviklavastusega, vaid tähelepanu all on fragmendid ja harali otsad. Ühendav joon on ka märgisüsteemide hierarhiata kasutamine: näiteks sõna ei domineeri elektroonilise heli üle, kehaliselt väljendatu pole aga olulisem kui valguskiir laval.

KADRI KALLAST: Kas Ateenat ei ole enam?

Väärtuslik linnamaastik seisneb kogu linnaruumi erinevate kihistuste tähtsustamises, mitte niivõrd monumentide rohkuses, kuigi viimased on olulised ajaloo- ja identiteediväärtuse kandjad.

Taksoga lennujaamast Ateena kesklinna poole sõites paistsid autoaknast räämas tänavad suurte reklaamtahvlitega kaetud näotute hoonete ning üleilmsete ketikaupluste ja einelatega. Oli 2007. aasta sügis, olin äsja Rääma tolmu taldadelt pühkinud ja nüüd oma elu esimesel reisil suure antiikkultuuri juurde. Ootasin kunstiajaloo- ja kirjandustundides maalitud müütilisse maailma saabumist, kuid leidsin end hoopis globaliseerunud suurlinna perifeeriast ja ehmunult mõtlemas, kas ma mitte hiljaks pole jäänud. Kas Ateenat ei ole enam?

MATS-LAES NUTER: Võimalusteks valmis Luha tänav

Uue Maailma peatänavad võiksid olla Koidu ja Luha koos keskväljakuga. Ruum on olemas, see tuleks ainult kohendada.

Uue Maailma asumi südant läbib arterina suurepärane Luha tänav, mis kulgeb Pärnu maanteelt kunagise Lutheri mööblivabriku hoone juurest Koidu tänavani. Seda tänavat iseloomustab vähene liiklus, vaikus ja vahelduv arhitektuur, ent seal on ka piisavalt ruumi uute paremate lahenduste jaoks. Viimastega annaks vähendada mõningaid puudusi, nagu kitsad ja igavad kõnniteed, kõrgete äärekividega ristmikud ja ebaturvalised liikluslahendused.

Arvustamisel:

Tõnu Õnnepalu «Pariis»

Piret Bristoli «Lilled Vabakal»

Masha Gesseni «Tulevik on ajalugu»

Ugala teatri «Etturid»

Vanemuise «Pikk päevatee kaob öösse»

Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert

Triin Ruubeli keelpillikvartett Eesti Kontserdi sarjas «Pihtimused. Šostakovitš»

Buenos Airese indie-filmi-festival BAFICI

mängufilmid «Vabandust, et tülitan» ja «Hotell Mumbai»

Eesti nüüdiskeraamika näitus «Mis mind hoiab»

tekstiilinäitused «Valgus ja vari. Kaasaegne damastkangas» ja «Kaadrid» ning tekstiilikunstnike ühingu aastanäitus «Reegel ja rituaal»

Tartu ülikooli muuseumi aastanäitus «Ideaalide Eesti. 100 aastat otsinguid»