Kaks konkurenti lõunanabal.

FOTO: Reuters

Täna sada aastat tagasi kell kolm pärastlõunal kõlas koeraajajatelt ühehäälne peatumishüüd. Kaugusmõõdikud näitasid, et oli jõutud eesmärgile – lõunanabale. Saja aasta tagust põnevuslugu jutustab teadusajakirjanik Arko Olesk.
 


Täna sada aastat tagasi kell kolm pärastlõunal kõlas koeraajajatelt ühehäälne peatumishüüd. Kelgud jäid seisma, viis meest surusid üksteisel kätt ja lõid ühiselt püsti Norra lipu. Kaugusmõõdikud näitasid, et oli jõutud eesmärgile – lõunanabale.

Ajalooraamatuisse kirjutati saavutuse autorina hiljuti iseseisvunud väikeriigi sitke polaaruurija Roald Amundseni nimi, kuid vähemalt samavõrra on pälvinud tähelepanu tema konkurendi, Briti kapteni Robert Falcon Scotti lugu. Dramaatiline võidujooks lõunanaba avastamise au nimel lõppes tema ekspeditsioonile saatuslikult.

Ent vastupidiselt Scottile, kes oli lõunanaba-retke nimel teinud tööd juba kümmekond aastat, ei olnud maakera alumine ots sugugi Amundseni algsetes plaanides. Varsti pärast naasmist kirja pandud ülevaates lõunapooluse-retkest kirjutas ta: «Olen parem aus ja tunnistan otse, et ei tea ühtegi meest, kes oleks sattunud oma unistuste eesmärgile nõnda diametraalselt vastupidisesse kohta. Põhjapoolus oli mind köitnud lapsepõlvest saadik ja ometi olin ma siin, lõunapoolusel. Kas saab midagi absurdsemat ette kujutada?»

Loodeväila esmakordse läbimisega endale nime teinud Amundsen oligi pikalt plaaninud retke põhjanabale. Tema soov oli lasta laev jäässe külmuda ning hoovuse toel üle põhjanaba triivida, vajadusel puudujääva osa koertega maha sõites. Kuid 1909. aasta septembris levis üle maailma kulutulena sõnum: ameeriklane Robert Peary jõudis aprillis esimese inimesena põhjanabale.

Amundsen kirjutab küll hiljem, et esmaavastaja au polekski talle oluline olnud, talle oli palju südamelähedasem teaduslik teave, mida selline ekspeditsioon oleks andnud. Kuid samal ajal mõistis ta ka, et nüüd kui rekordi püüdmise lootus on kadunud, on sellisele ekspeditsioonile palju raskem toetust leida. Seepärast otsustab ta Peary saavutusest teada saades pöörata pilgu põhja asemel hoopis lõunasse. Lõunanaba vallutaja au annaks talle vabad käed ning vajalikud vahendid viia ellu mis tahes soovitud uurimisretk, arutleb ta.

Plaani pühendab ta ainult mõned üksikud lähedased inimesed, teiste seas kuulsa polaaruurija Fridtjof Nanseni, kes on talle andnud oma kunagise laeva Frami. Seevastu Scotti kavatsusest teavad kõik, ajalehed kirjeldavad üksikasjalikult tema ettevalmistusi ja plaane. Amundsen uurib neid põhjalikult, nagu ka kõike muud, mis lõunamandri kohta on ilmunud.

Avalikkuse ees väidab Amundsen endiselt, et tema siht on põhjapoolus. Seda teavad ka meeskonnaliikmed, kui Fram 1910. aasta juunis Oslo (toonase nimega Kristiania) sadamast teele asub. Vaid mõni päev varem on Cardiffis purjed heisanud Scotti ekspeditsioonilaev Terra Nova.

Alles siis, kui Fram on jõudmas Madeirale, laseb Amundsen meeskonnaliikmed sillale rivistada ja annab neile teada, et tema plaanid on väljakuulutatule risti vastupidised. Loomulikult tähendab see, et esialgsed lepingud ei kehti ning soovijad võivad Madeiral laevalt lahkuda ja kodumaale naasta. Kõik jäävad.

Madeiralt saadab Amundsen ka telegrammi Scottile, andes teada oma plaanist suunduda lõunanabale. Võidujooks on alanud.

Mõlemad ekspeditsioonid jõuavad lõunamandrile 1911. aasta jaanuaris. Kestab Antarktika suvi, mõlema rühma eesmärk on enne talve saabumist teha vajalikke ettevalmistusi retkeks, rajada marsruudi peale vahepeatuspunkte ja varustada need toiduga, et siis kohe talve lõppedes võtta suund lõunanabale.

Kahe laagri vahemaa linnulennult on 600 kilomeetrit. Scott rajas oma baasi talle juba tuttavasse kohta, Rossi saarele. Amundsen otsis koha, kus pääses laevaga võimalikult kaugele lõunasse, ja otsustas lüüa laagri üles otse šelfiliustikule, Vaalalahe äärde. See oli üks paljudest otsustest, mis jäid inglastele arusaamatuks, aga said lõpuks Amundseni edus otsustavaks.

Veel enne talve tulekut avanes kahel ekspeditsioonil võimalus vastastikku väljendada arusaamatust teise valikute üle. Ühel hommikul ilmus Frami kõrvale Terra Nova ning Amundsen sai võõrustada inglaste delegatsiooni. Viisakused vahetatud, ei hoitud tagasi hinnanguid. Liustik on laagri rajamiseks väga riskantne paik, arvasid inglased, seal on oht on koos jääpangaga merre kaduda. Inglaste kaasa võetud mootorkelkude ja ponide jaoks on Antarktika olud liiga karmid, väljendas Amundsen arvamust. Amundseni koerad ei pea pikka retke vastu, oli inglaste vastus.

Need erinevused retke plaanimises on hiljem uurijatele palju kõneainet pakkunud ning viinud järelduseni, et Amundseni edu ei olnud juhuslik ning Scotti hukk ei olnud pelgalt ebaõnn. Hoolimata väiksemast Antarktika-kogemusest suutis Amundsen Arktikas õpitu edukalt üle kanda. Amundseni mehed liikusid suuskadel, neil oli vahepeatustesse varutud rohkem ja paremini skorbuuti ära hoidvat toitu. Koerad liikusid üle jää- ja lumeväljade palju kiiremini ja tõhusamalt kui ponid. Scotti mootorkelgud ütlesid käredas külmas juba saja kilomeetri järel üles. Ka ponid ei pidanud kaua vastu ning mehed pidid kelkude vedamise üle võtma.

Amundseni varustus oli viimse pisiasjani läbi mõeldud, alates rõivaste materjalist (eelistades põhjapõdranahka villale) kuni kelkude ehituse ja varude jaotuseni. Nii oli tal ette kavandatud ka see, kus ja kui palju koeri ohverdada – teistele toiduks. Hiljem kirjutas Amundsen ise, et tema 1909. aastal paika pandud ajakava õnnestus ellu viia pea päevase täpsusega: ta plaanis laagrisse tagasi jõuda 25. jaanuaril 1912 ja täpselt sel päeval ta ka naasis.

Siiski võib arvata, et see läbimõeldus on tagantjärele pisut ilustatud. Oma meenutustes ei maini Amundsen, et esimese katse naba poole teele asuda tegi ta juba 8. septembril, mil polaartalvepuhkuselt naasev päike vaid mõneks minutiks üle horisondi kerkis. Õige pea tabasid rühma aga torm ja käre külm, mis sundisid otsa ringi pöörama. Amundsen kihutas tagasiteel teistel eest, mille tõttu jäid paar rühma liiget telgi ja varustuseta lumetormi, olles surnuks külmumise ohus. Kaaslase elu päästnud Hjalmar Johanson, kes oli varast starti algusest peale kritiseerinud, läks Amundseniga konflikti. Selle tõttu kahandas Amundsen lõunanabale püüdleva grupi suurust kaheksalt viiele ning saatis Johansoni ja veel kaks meest samal ajal uurima muid piirkondi.

20. oktoobril alustas Amundseni rühm uuesti teekonda. Kui välja arvata mõned õnnelikult lõppenud jääpragudesse libisemised ja paar keerulisemat liustikuületust, sujus retk ladusalt. 14. detsembril (mõnede andmete kohaselt 15. detsembril – sõltuvalt, kuidas tõlgendada kuupäevajoone ületamist) saabusid viis meest lõunanabale. Lühikese tseremoonia järel algas töö: esmalt telgi püstitamine, siis hoolikad mõõtmised, et olla kindel ja suutelised tõestama lõunanabal viibimist. Telgi jätab Amundsen lahkudes püsti ning sinna kaks kirja. Üks on Scottile, teine Norra kuningale, mille Scott peaks kohale toimetama, kui Amundseniga tagasiteel midagi juhtuma peaks.

Aga ei juhtu. Tagasitee on kergem kui tulemine, ühegi märkimisväärse sündmuseta. 8. märtsil sõidab Fram Tasmaanias Hobarti sadamasse ning Amundsen saab kogu maailmale sõnumi saata: tema käis esimese inimesena lõunanabal.

Scotti retke aga kummitasid algusest peale hädad ja ebasoodne ilm. Osa rühmast ei pea vastu ja pöörab poole peal tagasi. Nelja kaaslasega jõuab Scott lõunanabale 16. jaanuaril, avastades eest Amundseni jäetud telgi ja kirjad. Meeleolu on löödud.

Tagasiteel ei pea vastu esmalt üks kaaslane, siis teine. Viimased kolm meest sunnib lumetorm varjuma telki, kus nad hääbuvad. Scotti päeviku viimane sissekanne on 29. märtsist. Tema ja ta kaaslaste surnukehad leiab päästeoperatsioon kaheksa kuud hiljem.

Põhjanabale jõuab Amundsen viimaks 1926. aastal, lennates sealt üle tsepeliiniga Norge.

1956. aastal rahvusvahelise geofüüsika aasta raames lõunanabale ehitatud uurimisjaam kannab Amundseni-Scotti nime.