Johann Voldemar Jannsen FOTO: Andres G. Adamson

FOTO: Andres G. Adamson

Uue kalendri järgi ümber rehkendades saab just täna tervenisti 200 aastat mööda Johann Voldemar Jannseni sündimisest ja seepärast kõneldakse Postipapast tema ümmargusel sünniaastapäeval suure pidulikkusega mitmel pool armsa Eesti rahva keskis.

Selle 1819. aastal Pärnumaal Vändras sündinud mehe jälg on uskumatult suur ka tänapäeva eestlaste elus. Kui me sellele ka just iga päev ei mõtle, on Jannsen ometi osa meie suurematest ja väiksematest tseremooniatest, kui laulame Eesti hümni. Ta on olemas nende kümnete tuhandete jaoks, kes harjutavad, et tunda rõõmu laulukaare all ühislaulmisest.

Muidugi on ta olemas Postimehe jaoks, sest meie arvame oma ajaloo alguseks kesknädalat, 5ndamat jaanikuu päeva 1857. aastal, mil nägi trükivalgust esimene Perno Postimees ehk Näddalileht tükkis oma esimese teretamisega: «Terre, armas Eesti rahwas!/Minna, Perno Postimees,/kulutama ollen wahwas/keik mis sünnib ilma sees,/Annan teäda sulle heaks,/Et ka sinno rahwas teaks,/kuida keik ma-ilma maad/Ellawad ja teggewad.»

Tänapäeva inimesel on üpris kummaline mõelda äratajatele ja valgustajatele, kes tegelesid justkui kõikide asjadega. Harva millegagi filigraanselt ja sellisel tasemel, mis peenema nüansitunnetusega tagasivaatajaid kunstinaudingust nurruma paneks, ent ometi vaieldamatult kaasahaaravalt ja mõjusalt.

Kui Jannsen 1869. aastal Paciuse viisile Runebergi sõnu tõlkis ja mugandas, ei saanud ta muidugi teada, et just sellest laulust saab Eesti riigi hümn, ja veel vähem oli tal põhjust mõelda, et järgneva 150 aasta vältel võtavad luuletundlikud ikka ja jälle üles jutu, et neis sõnades pole piisavalt keelenõtkust ja tasuks teha hoopis uus hümn. Ometi on see viis ja sõnad meil kõigil südames ning vaevalt küll me kunagi oma Eesti hümni muutma hakkame.

Laulupeod ja ajalehed, teatrimängu seltsid ja paljud muud ühistegelised ettevõtmised, mis ühel või teisel moel tänapäeva välja on jõudnud, on aga elavana pidevas muutumises. Tulevad üha uute põlvkondade inimesed, kes peavadki oma loova jõu kasutama selleks, et teha asju oma käe järgi, omamoodi ja loodetavasti mingil moel paremini varasematest (vahel, mis teha, kukub mõni asi ka sandimini välja).

Pidupäevadel aga küsitakse, millised on need lõimed meie argipäevastes talitamistes ja mõtetes, mis on üle aegade jäänud samaks, mis köidavad meid kokku ammu kellakumina saatel maamulda sängitatud põlvkondade tegemiste ja unistustega. Ja kui palju ka poleks muutunud olud ja maad ja masinad, on ometi üllatavalt lihtne leida ühendavat. Vähemalt mõelda, et ikkagi on olemas midagi tähtsat, milles ammu teise ilma läinud hinged olid meie moodi või mille poolest tahaksime ise olla nendesarnased.

Kui meie, Postimehe tegijad, loeme Postimehe esimest teretamist 1857. aastast, siis õigupoolest on neis vanas kirjaviisis ja pisut kohmakates värssides kirjas peaaegu kõik oluline selle kohta, miks üks ajaleht, eriti muidugi Postimees, olemas on ja mida teeb. Laulupidu ühendab ja õilistab osalejaid, sünnitab kõige paremat meie-tunnet küllap üsna samamoodi kui 150 aastat tagasi.

Kas kõik see ärkamine ja seltsis tegemine oleks sündinud ka ilma Jannsenita? Kindlasti leiab häid argumente kaitsmaks väidet, et oleks. On aga kombeks öelda, et ajalugu ei tunne «olekseid». Nõnda meenutagem vähemasti pidupäevadel neid, kes päriselt olid ja tegid, ning olgem oma suurkujude üle uhked.