:format(webp)/nginx/o/2018/05/08/7832080t1h865c.jpg)
/nginx/o/2019/05/15/12168655t1hcd4d.jpg)
Poliitikas on ajakirjaniketõrje muutunud sama päevakajaliseks teemaks kui kaitseväes õhu- või tankitõrje. Ajakirjaniketõrje tähendab kolme lihtsa manöövriga neist lahtisaamist või nende rinnaesisele plekimäärimist.
Ainar Ruussaar: ajakirjaniketõrje tehnikad (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internetikommentaarides sildistamisega, millest pehmemad väljendid on «tainapea» ja «kommunist», on ajakirjanikud harjunud pikka aega. Tasapisi on nende nahk paksuks muutunud ka sotsiaalmeedias lahvatavate arutelude üle, milles trollid võtavad pulkadeks lahti mõne intervjuu tonaalsuse, esitatud küsimuste sobivuse või kirjatüki kallutatuse.
Uus jõuline nähtus on konkreetsete meediaväljaannete ja nendega seotud ajakirjanike sildistamine maailmavaate või mõne erakonna eelistamisega. Nii annavad EKRE juhtpoliitikud ja nende võrgustik turmtuld rahvusringhäälingu pihta, kogudes allkirju, survestades nõukogu, süüdistades juhatust, peatoimetajaid ja ajakirjanikke.
Viimati tegi seda ETV otsesaates ja riigikogu kõnetoolis siseminister Mart Helme, süüdistades ERRi Washingtoni korrespondenti valetamises, mis omakorda tõi loomuliku reaktsioonina kaasa uudistetoimetuse avaliku vastureaktsiooni. Samasuguseid isiklikke avalikke rünnakuid on viimasel kolmel kuul kogenud kümned tuntud ajakirjanikud ja mitmed väljaanded. EKRE juhtpoliitikud on näiteks Postimeest nimetanud Sputniku-laadseks tooteks ehk võrrelnud Eesti suurimat meediaväljaannet Kremli propagandakanaliga.
Ajakirjaniketõrje relvaks on ka avalik keeldumine suhtlemisest väljaande või ajakirjanikuga. See on teadlik tegevus, sest mõne väljaande eiramine loobki poliitiliselt tasakaalustamata pildi ja annab samadele poliitikutele mõne aja pärast võimaluse süüdistada neid väljaandeid ja ajakirjanikke kallutatuses. See pole uus muster – aastate eest teatas ka Edgar Savisaar avalikult, milliste väljaannetega ta ei suhtle. Sellises teadlikult demagoogilises tegevuses näen ma ohtu sõnavabadusele.
Kolmas tõrjerelv on ajakirjanike kiitmine ja esiletõstmine. Kui peaminister kiidab pressikonverentsil nimeliselt ajakirjanikku hea töö eest või erakond pärgab ta aasta liberaali tiitliga, siis paremal juhul kutsub see esile kolleegide nõutuid pilke. Kui aga partei või poliitik tahab ajakirjanikule tõsiselt halba teha, siis soovitab ta teda avalikkuses nimeliselt juhtima mõnda saadet, et «vohavat vasakliberaalsust tasakaalustada».