Jelena Skulskaja: milleks sõita Dublinist Peterburi?

Jelena Skulskaja. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kirjanik Jelena Skulskaja arutleb selle üle, miks huvitab tavalist turisti hõbeajastu Peterburi luule või Dovlatovi Tallinna-periood ning jõuab välja selleni, et kirjanikule on keel tähtsam geograafiast.

Ühele mu Peterburi tuttavale, vene luule hõbeajastu asjatundjale, helistati Dublinist. Saanud teada, et vestluskaaslane Piiterist räägib inglise keelt, kuigi ainult a little, tehti talle ettepanek pidada loeng Ahmatovast, Gumiljovist, Mandelštamist, no teate küll seda kohustuslikku programmi…

Tuttav hakkas juba kibekiiresti pilguga reisikohvrit otsima ja äriliselt tulusast sõidust ülikooli slavistika kateedrisse mõtisklema, kui järsku ilmnes, et loengu pärast sõidetakse hoopis tema juurde, tema kodulinna! Ja ei sõida üldse slavistid, vaid kõige tavalisemad iirlased: mitte vaba aja külluses suplevad ekstsentrilised pensionärid, mitte kolmanda põlvkonna emigrandid, kellele on hõllandushoos oma juured meenunud, mitte teadmisjanulised imelapsed, vaid tavaline turismigrupp, kellega on kaasas sünkroontõlk ja kelle Peterburi marsruut sisaldab Ermitaaži ja Vene muuseumi kõrval ka kõrgel tasemel loengut, mille käigus loetakse originaalis Marina Tsvetajeva «Lõpu poeemi» ja tutvustatakse Jessenini enesetapu üksikasju.