Mihkel Mutt. 

FOTO: Liis Treimann

Viimase aja poliitmullistused on avanud silmi. Isiklikult olen avastanud, et paljud inimesed, keda varem pidasin mõistlikeks, on mittemõistlikud, ja vastupidi: mõned, keda pidasin asotsiaalseteks nohikuteks, saavad asjadest üsna õigesti aru. Ilmselt võivad paljud öelda sama – mõistagi lähtudes oma – ja minust erinevast vaatevinklist.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Näib, nagu korduks ajalugu. Nõukogude ajal ühendas meid soov taastada iseseisvus. Sellest piisas, et paljusid lahkarvamusi kinni katta. Pärast selle soovi täitumist avastasid näiteks, et olid seni pidanud täielikuks mõttekaaslaseks oma ideelist vastast kirjanduses, maailmapoliitikas, religioonis jne. Siiski valitses põhimõttelistes küsimustes koosmeel ning Eesti ülesehitamise ja Euroopaga ühinemise hoog ja lumm kestsid päris viimase ajani. Nüüd on näha, et tegelikult on pilt kirjum ja et ka meil on enamik neist suundumustest, mis mujalgi (paradoksaalselt on Eesti saanud ju normaalseks Euroopa riigiks!). Objektiivne info ühiskonnast on eduka funktsioneerimise tagatis. Iseasi, kas saadud tõde teeb õnnelikuks.

Ajakirjaniku elukutsest

Hiljuti väitsin, et Vilja Kiislerile ja Ahto Lobjakale tuleb appi minna siis, kui neid hakatakse füüsiliselt represseerima. Mart Kadastik ERRi intervjuus väitis, et siis võib olla juba hilja. Aga kas pole vastav võimalus üldse utoopiline? Siinkohal kõige sagedamini toodavad paralleelid 1920ndate Saksamaaga ei pea paika. Nii natsidel kui sotsidel olid sisuliselt privaatarmeed ja nendevahelised verised arveteõiendused avalikkuses olid igapäevased pea kogu Weimari vabariigi jooksul. EKRE-l pole Kodukaitse-taolist rahvamalevat ega muud «musklit».