Juhtkiri: suveräänsushaibist õhk välja

Marine Le Pen Tallinnas. Foto: Tairo Lutter

Prantsuse esieuroskeptik Marine Le Pen saabus Tallinna, meelitas kohale käputäie meeleavaldajaid ja pani opositsioonipoliitikud ärritunud kommentaare jagama.

Mustpeade majas toimunud pressikonverentsil kõlasid tuttavad jutupunktid ja lisaks rahvusliku omapärana ka charlesdegaulle’lik rõhutus sõltumatuse kohta USAst ja NATOst. Ka võõrustaja EKRE sai võimaluse end «suure liikumise» säras näidata, kuid näilise revolutsiooni eelõhtul tasub hinnata fakte ja nii hirm kui ka vaimustus hetkeks tagaplaanile jätta.

Euroskeptilised jõud on juba praegu Euroopa Parlamendis kogusuuruselt kolmandad. Erinevalt paremkonservatiivsest rahvaparteist, vasakpoolsetest sotsialistidest ja tsentristlikest liberaalidest puudub neil aga sisuliselt ühendav element. Euroskeptikud on kolme-nelja fraktsiooni peale laiali. Kindlasti suurendavad need jõud oma häältesaaki, kuid ühtsest löögirusikast on asi kaugel.

Le Pen on asunud ringireisile, et koguda toetust euroskeptilisele superfraktsioonile, mis ühendaks kõiki «suveräänsust» taotlevaid jõude. Sama ambitsioon on ka Itaalia võimupartei Liiga juhil Matteo Salvinil. Ehkki Le Peni ja Salvinit ühendab Vene-lembus, on juba valimiste eel selge, et põhjapoolsemaid euroskeptikuid paneb see võõrastama.

Ehkki Le Peni ja Salvinit ühendab Vene-lembus, on juba valimiste eel selge, et põhjapoolsemaid euroskeptikuid paneb see võõrastama.

«Kas te küsisite samasuguseid küsimusi ka Keskerakonnalt ja peaministrilt, kui nemad olid mestis Ühtse Venemaaga?» päris Le Pen eilsel pressikonverentsil, kui ajakirjanik Krimmi annekteerimise teema tõstatas. Nagu teab kohalik lugeja, teevad seda Eestis nii ajakirjanikud kui Keskerakonna poliitkonkurendid. Õigupoolest oligi see hoopis EKRE esimees Mart Helme, kes koalitsioonikõneluste ajal tolle kurikuulsa leppe Ain Seppiku südametunnistusele kirjutas. Viimane oli lihtne sihtmärk, sest on nüüdseks teadupärast Reformierakonna hingekirjas.

Le Peni varjamatu venemeelsus on aga signaal nii EKRE-le endale kui tema valijale. Eduka valimistsükli järel end Eesti poliitmaastikul juba suure jõuna kinnitanud EKRE jaoks on järgmine peatükk Euroopa sideme ja identiteedi loomine. On ju selge, et europarlamenti pääsemise korral Jaak Madison Euroopa Rahvapartei (kuhu kuulub Isamaa ning mille suunas orienteeris Andres Herkel ka Vabaerakonna) uksele ei koputa. Pragmatismil on poliitikas oma koht, ent säärane mõistuseabielu otseselt Kremli-meelsetega EKRE-le senise programmi ja retoorikaga kõrvutades au ei tee. Kõige selgemalt ongi praegu näidatud, et läbi räägitakse kõigiga ja vajadusel pannakse kokku ka koalitsioone.

EKRE konkurendid annavad aga sama suure panuse olukorra ülevõimendamisse. Ehkki Euroopa Parlament on viimase kümne aasta jooksul oma võimutäiust oluliselt suurendanud, on ta teiste struktuuride kõrval jätkuvalt pigem jututuba. Seega pole ei Brüsseli ega Strasbourgi plenaarsaalid koht, kus Euroopa Liitu lammutama hakatakse. Eesti välispoliitikat kujundavad endiselt nii välisteenistus kui parajasti Stenbockis koos käiv võimukoalitsioon. Kuniks Eesti rahvas pole oma meelt muutnud ja valimistel selleks mandaati andnud, pole ka Eesti koht Euroopa Liidus kahtluse all. Nii oli see enne ja nii on see ka pärast Le Peni.