Andres Herkel

FOTO: Mihkel Maripuu

Eesti rahvusriik on suur ime ja väärtus, mida ei tohi alt vedada. Meie vigade limiit on ahtam kui suurtel rahvastel, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale
Taasiseseisvumisest saadik on Eesti rahvuslus olnud tasakaalukas. Ajal, kui kasutati iga võimalust süüdistada meid venekeelse vähemuse kiusamises, ei olnud see sugugi lihtne ega enesestmõistetav. Mart Laar, kahekordne peaminister ja rahvusliku erakonna juht, tegi rahvuslusest doktoritöö ja tema ümber olid alati inimesed, kes mõistsid, kuidas rõõmus ja avatud maailma sobituv rahvuslus üles ehitada. Kahjuks ei saa me sedasama öelda tänaste parteide ja poliitikute kohta.
Kellelgi ei tulnud pähe endale vastu rinda tagudes öelda, et «meie» oleme ainus, tõeliselt rahvuslik erakond. Päriselus ei aita selline vastandumine kaasa ühegi rahvusliku eesmärgi saavutamisele. Praegu peidab end rahvuskonservatismi viigilehe taha tihti lihtsalt agressiivne rumalus, mis avatud meelelaadiga inimesed endast eemale tõukab. Seda lõhet arvestades on suvise laulupeo rahvusteraapiline roll erakordselt suur. Meil on võimalus asendada kurjaks läinud rahvuslus rõõmsamaga ja eesti elu lõimed taas hinges kokku siduda.