Eestiga seotud välismaalased ei julge enam siia tulla Martin Helme avaldatud seisukohtade tõttu.

FOTO: VALDA KALNINA / EPA / Scanpix

Selle asemel, et võtta vastutus süveneva rahvusvahelise suhtekorraldusliku košmaari eest, lükkab koalitsioon süüd nende õlgadele, kes on avalikult kritiseerinud aina edasi kestvat kesiste otsuste ja avalduste voogu, kirjutab UpNorth.eu väljaandja Marcus Kolga Eesti mainest rahvusvahelises meedias.

Maailma ajalehed on kubisenud pealkirjadest, mis kajastavad negatiivselt aina kasvavat muret tekitavate avalduste ja tegude voolu. Pealkirju on hakanud ilmuma pärast seda, kui Eestis sõlmiti haiglane poliitiline abielu populistliku Keskerakonna ja paremäärmusliku EKRE vahel.

Eestlased ja ülejäänud maailm on juba 2000-ndate aastate algusest harjunud positiivse mainega, mis nüüd aga aina kontrastsemalt rahvusvahelise meedia peeglist vastu vaatab. Pööre on olnud kiire ja inetu.

Rahvusvaheline meedia, mis kõneles valjul häälel Eesti karmist korruptsioonivastasest poliitikast, e-valitsusest ja juhtivast positsioonist küberjulgeoleku vallas, küsib nüüd nõutult: «Mis ometi Eestiga juhtus?»

Tihtipeale juhtub, et kui Eesti valitsus langetab otsuse, mis pälvib rahvusvahelises ajakirjanduses negatiivset tähelepanu, kipuvad valitseva erakonna aktivistid asetama süü neile, kes on neid avalikult rahvusvahelisel areenil kritiseerinud. Nii juhtus näiteks 2016. aastal, kui Keskerakond haaras Reformierakonna käest võimu. New York Times soovis minult saada kommentaari, milles mainisin, et Keskerakonnal on jätkuvalt koostööleping Vladimir Putini Ühtse Venemaa parteiga ja seetõttu võib Putin ka rõõmustada uue, Keskerakonna juhitud koalitsiooni võimuletuleku üle.

Tihtipeale juhtub, et kui Eesti valitsus langetab otsuse, mis pälvib rahvusvahelises ajakirjanduses negatiivset tähelepanu, kipuvad valitseva erakonna aktivistid asetama süü neile, kes on neid avalikult rahvusvahelisel areenil kritiseerinud.

Selle asemel, et võtta vastutus või leping puruks rebida, ründasid valitsuskoalitsiooni liikmed hoopis sõnumitoojat, asudes mind kritiseerima väga hästi teada avaliku fakti mainimise pärast USA ajakirjanduses.

Väärib märkimist, et Edgar Savisaare lepingut Ühtse Venemaaga kajastas samuti Kanada ajakirjandus, kui peaminister Jüri Ratas viibis möödunud aasta juulis Ottawas. Näost lõkendaval ja kimbatuses Ratasel ei olnud Kanada peaministri kõrval seistes kuskilt võtta süüdlast, kellele näpuga näidata. See oli räigelt piinlik hetk, mille oli aga põhjustanud peaministri ja tema erakonna enda lühinägelikkus. Jüri Ratas ei mõistnud ei siis ega mõista ka praeguse valitsuse eesotsas, et niipea, kui kedagi kutsutakse liituma mõne «klubiga», näiteks NATO, Euroopa Liidu või OECDga, satuvad valitsused lakkamatu vaatluse alla. Eesti kuulub nüüd liitudesse ja organisatsioonidesse, mis hoolivad oma liikmetest. See on ju ka põhjus, miks nendega on nii raske liituda.

Viimastel nädalatel on Keskerakonna koalitsioonipartneri paljud sünged selginemised ja vapustavalt kohatud avaldused toonud kaasa eestlaste kriitika nii kodu- kui ka välismaal rassismi, antisemitismi ja seksismi tõttu. Rahvusvaheline ajakirjandus on üsna ettenähtavalt reageerinud negatiivsete, piinlikkust valmistavate pealkirjadega, mis on Eesti muidu tubli maine lennutanud järsus kaares allapoole.

Selle asemel, et võtta vastutus süveneva rahvusvahelise suhtekorraldusliku košmaari eest, lükatakse aina süüd nende õlgadele, kes on avalikult kritiseerinud aina edasi kestvat kesiste otsuste ja avalduste voogu. Vastutus selle eest langeb tegelikult üheainsamale inimesele, peaminister Ratasele, kes nähtavasti on ametisse jäämise nimel seadnud löögi alla nii Eesti sisemaise poliitilise väärikuse kui ka rahvusvahelise maine.

Vastutus selle eest langeb tegelikult üheainsamale inimesele, peaminister Ratasele, kes nähtavasti on ametisse jäämise nimel seadnud löögi alla nii Eesti sisemaise poliitilise väärikuse kui ka rahvusvahelise maine.

Kuidagi ei saa varjata vulgaarsusi ja rõvedaid avaldusi, mis määrivad uue koalitsiooni sopaga kokku, kuskilt ei leia nii suurt tekki, mille alla lohutult itkema pugeda ja mille alla ära peita EKRE võõravihast nõretavad pursked ja seksistlikud väljaütlemised. Maailm vaatab meid. Maailm kratsib pead ja mõtleb, mis ometi on Eestiga juhtunud.

Eestlastel tuleb tunnistada, et meie lääneliitlased, kellest sõltub meie riiklik julgeolek, ei ole päris rahul asjaoluga, et valitseva koalitsiooni juhtiv osapool ei soostu kuidagi lahti ütlema lepingust agressiivse idanaabri juhiga, kelle eest meie liitlased meid ju kaitsevadki.

Maailmas ei ole jäänud märkamata, et koalitsiooni maaeluminister Mart Järvik on koos vastse parlamendiliikme ja avaliku valgete ülemvõimu poolehoidja Ruuben Kaalepiga arvanud, et rahvusvaheliselt tuntud ja austatud Eesti riigimehed Toomas Hendrik Ilves, Jüri Luik ja Siim Kallas on «salajuudid».

Martin Helme «valge Eesti» taotlused ja tema loosung «Kui on must, näita ust!» kõlavad lääne ühiskonnas räigelt ründavalt isegi konservatiivide seas. Kollid ja patuoinad on EKRE tunnetest taga kihutatud viha- ja hirmupoliitika loomupärased kaasanded. Nii ei peaks õieti üllatama, et läbikukkumise veerel – nagu nad seda rahvusvahelisel areenil praegu on – osutatakse kärmelt näpuga välistele põhjustele.

Sellist käitumist seostatakse tavaliselt Nõukogude Liidu ja Venemaaga. Lõppeks ju sellel kogu nende edu põhinebki: alati on süüdi keegi teine. Kui aus olla, siis ei oleks EKRE-l vähimatki toetuspinda, kui Eesti probleemides ei saaks süüdistada mustanahalisi, juute, põgenikke, homosid, globaliste, kas või Euroopa Liitu, olgu või puhtalt pöidlast välja imetud väidetega.

Martin Helme «valge Eesti» taotlused ja tema loosung «Kui on must, näita ust!» kõlavad lääne ühiskonnas räigelt ründavalt isegi konservatiivide seas.

Mõnevõrra positiivsem oli see, et peaminister andis ajakirjanikele teada, et tema esmaeelistus on ülekuumenenud poliitikalava rahustada, mainimata selle juures küll kedagi otsesõnu.

Ent ainuke tõeline lahendus teha lõpp viimastel nädalatel Eesti rahvusvahelisele mainele antud hoopidele oleks ilmsesti koalitsioonipartnerite väljavahetamine. Kui peaminister seda ei soovi või ei suuda, langeb vastutus Isamaa õlule, kelle pärandit praegune kriis samuti otseselt ohustab. Pole alust arvata, et EKRE loobuks senisest destruktiivsest kursist. Milline koalitsioonipartner suudaks siis võtta julguse kokku ja astuda sammud, mis tuleksid Eestile kasuks?

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.