Maailma ajalehed on kubisenud pealkirjadest, mis kajastavad negatiivselt aina kasvavat muret tekitavate avalduste ja tegude voolu. Pealkirju on hakanud ilmuma pärast seda, kui Eestis sõlmiti haiglane poliitiline abielu populistliku Keskerakonna ja paremäärmusliku EKRE vahel.
Eestlased ja ülejäänud maailm on juba 2000-ndate aastate algusest harjunud positiivse mainega, mis nüüd aga aina kontrastsemalt rahvusvahelise meedia peeglist vastu vaatab. Pööre on olnud kiire ja inetu.
Rahvusvaheline meedia, mis kõneles valjul häälel Eesti karmist korruptsioonivastasest poliitikast, e-valitsusest ja juhtivast positsioonist küberjulgeoleku vallas, küsib nüüd nõutult: «Mis ometi Eestiga juhtus?»
Tihtipeale juhtub, et kui Eesti valitsus langetab otsuse, mis pälvib rahvusvahelises ajakirjanduses negatiivset tähelepanu, kipuvad valitseva erakonna aktivistid asetama süü neile, kes on neid avalikult rahvusvahelisel areenil kritiseerinud. Nii juhtus näiteks 2016. aastal, kui Keskerakond haaras Reformierakonna käest võimu. New York Times soovis minult saada kommentaari, milles mainisin, et Keskerakonnal on jätkuvalt koostööleping Vladimir Putini Ühtse Venemaa parteiga ja seetõttu võib Putin ka rõõmustada uue, Keskerakonna juhitud koalitsiooni võimuletuleku üle.
Tihtipeale juhtub, et kui Eesti valitsus langetab otsuse, mis pälvib rahvusvahelises ajakirjanduses negatiivset tähelepanu, kipuvad valitseva erakonna aktivistid asetama süü neile, kes on neid avalikult rahvusvahelisel areenil kritiseerinud.
Selle asemel, et võtta vastutus või leping puruks rebida, ründasid valitsuskoalitsiooni liikmed hoopis sõnumitoojat, asudes mind kritiseerima väga hästi teada avaliku fakti mainimise pärast USA ajakirjanduses.