Viimased lahingud õppusel Kevadtorm.

FOTO: Hans-Toomas Saarest; Silver Mikiver / Eesti Kaitsevägi

Juhtusin lugema Eesti Loomakaitse Liidu avaldust, kus nad juhtisid tähelepanu sellele, et suurõppus Kevadtorm põhjustab loomadele kannatusi, sest langeb kokku looma- ja linnulaste sündidega. Paugud hirmutavad loomavanemad minema ja järglased jäävad üksi. Nõus, probleem on olemas ja mööda vaadata sellest ei saa, kirjutab riigikaitseõpetaja Rene Rässa. 

Loomakaitsjad ütlevad, et mõistavad õppuste vajalikkust, kuid on seisukohal, et kaitseministeerium peaks asjad ümber korraldama nii, et õppus peetakse sügisel ja Kevadtormi asemel võiks olla näiteks Sügistorm.

Hea mõte, kuid teostuse mõttes väga keeruline. Nimelt lõppeb kevadel aastane väljaõppetsükkel, mis kulmineerub Kevadtormiga. Pärast suurõppust saadetakse ajateenijad reservi. Selleks, et pidada Kevadtormi sügisel, peab sisuliselt muutma kõike.

Praegune süsteem toimib väga hästi ja seda loomalaste pärast muutma hakata oleks pehmelt öeldes totrus. Karm aga tõsi. Mida teha annaks ja kas üldse annaks?

Olen alati olnud vastu lihtsalt kriitikale kui sellisele. Alati saab kõike kritiseerida ja nõuda, et keegi lahendaks probleemi. Mina näeks parema meelega loomakaitsjatelt konstruktiivset kriitikat. Selle asemel, et nõuda kaitseministeeriumilt, et nad muudaks õppuse toimumise aega, adumata, mida see endaga kaasa tooks, võiksid nad teha hoopis ettepaneku moodustada töögrupp, kuhu kuuluksid oma eriala spetsialistid keskkonnaministeeriumist, kaitseministeeriumist, loomakaitseseltsist ja võib-olla veel kusagilt. Eesmärgiks võiks olla keskkonnakahjude vähendamine õppuste käigus.

Võib-olla on võimalik juba varasemalt peletada planeeritavatelt lahingupaikadest loomi kuidagi leebemal viisil. Loomakaitsjad võiksid selle jaoks välja pakkuda vabatahtlikke – moodustada tugigrupid, et lahendada juhtumeid, kui õppuste käigus peaks leitama hüljatud loomalaps. Neid tegevusi, mida eelnevalt teha, on veelgi. Oleks ju äge, kui suurõppus tooks igal aastal kokku ka loomakaitsjaid, kes teeksid sõjaväelastega aktiivselt koostööd. Vaevalt, et kaitseministeeriumil selle vastu midagi oleks.

Seega ütleks, et vähem kriitikat ja rohkem pealehakkamist ning konstruktiivset koostööd, millest võiks sündida ka reaalselt abi loodusele.