Conchita Wurst.

FOTO: YVES HERMAN/REUTERS

Minu jaoks on Eurovisiooni lauluvõistlus ammu surnud organism, mis tegutseb zombina, kellele (õigemini millele) on tuhandete ilulõikuste ja kosmilistel tehnoloogiatel rajanevate illusioonigeneraatorite abil antud kena välimus, kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Kunagi tekkis seoses Eesti osalemisega Eurovisiooni lauluvõistlusel üks nukker legend: Maarja-Liis Ilus esines seal koos Ivo Linnaga ja järgmisel aastal juba Ivo Linnata. Siis hakatigi rääkima, et alguses laulis tütarlaps duetti oma vanaisaga, siis aga vanaisa suri ja tüdruk pidi tulema järgmisele Eurovisioonile üksi. 

Õnneks on Ivo Linnaga kõik korras, mida ei saa öelda Euroopa laulunduse kohta. Keegi ütleb, et sel telesaatel on kohutavalt palju vaatajaid. Tõsi ta on, aga ka kokkulennanud kärbeste hulga järgi ei saa ju järeldada, kas on tegemist delikatessi, lihtsa lääge õunamoosi või hoopis millegi hullemaga.

Minu jaoks on Eurovisiooni lauluvõistlus ammu surnud organism, mis tegutseb zombina, kellele (õigemini millele) on tuhandete ilulõikuste ja kosmilistel tehnoloogiatel rajanevate illusioonigeneraatorite abil antud kena välimus. Sa nagu kohtaksid ilusat neidu ja arvad, et see öö kestab terve elu, aga ärkad hommikul peavaluga, nägu võõrast Botoxist kleepuv ja su kõrval on mingi kortsus habetunud olend.