/nginx/o/2019/05/13/12162778t1h0d74.jpg)
«Vali inimene, mitte part» – just sellise protestiloosungiga tuli 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel lagedale üksikkandidaat Indrek Tarand. Toonase kampaaniaga võitis ta üle saja tuhande valija poolehoiu, jäädes võitjale, täisnimekirjaga välja tulnud Keskerakonnale alla üksnes tuhande häälega.
Järgmise kümne aastaga on parditõrjes tehtud olulisi edusamme. Teist korda on eurovalimistel suletud nimekirjade asemel avatud nimekirjad. Valituks ei osutu seega mitte üksnes nimekirjas hästi paigutatud, vaid reaalselt enim hääli saanud kandidaat. Peibutusparte leiab nimekirjadest siiski endiselt.
Näiteks on ilmselge, et kõrgetel kohtadel troonivad ministrid Euroopa Parlamenti ei lähe. Kas keegi mõtleb päriselt, et Mart Helme lendab Brüsselisse ja jätab siseministriameti või et seda teeks välisminister Urmas Reinsalu?
Praegu vabandavad ministrid oma kandideerimist üllaste eesmärkidega. «See hääl läheb meie erakonnale», «eks see on meeskonnatöö», kõlavad valitsuspoliitikute õigustused. Tegelikult on see valija petmine.
Samas on eurovalimised keskmisele kodanikule senini ebamäärase tähendusega, mistõttu pole erakondadel põhjust toimivat taktikat muuta. Ehk tasuks Eestil võtta eeskuju lõunanaaber Lätist, kus uus mandaat tühistab automaatselt eelmise. See tähendaks, et riigikogu liige peaks Euroopa Parlamenti valituks osutumisel loobuma oma senisest kohast – andma teatepulga parteinimekirjas ootavale asendusliikmele.
Kohustus mandaat vastu võtta või vähemasti «pardiks olemise» tõttu eelmisest loobuda tooks nimekirjadesse kandidaate, kes tahaks ka päriselt osaleda europarlamendi töös. Raske ennustada, kas see tõstaks ka valimisaktiivsust, kuid valimiseelsele debatile mõjuks see kindlasti hästi. «Ei föderaliseerumisele», «Rohkem Euroopat» või «Seisame Brüsselis Eesti eest» on õõnsad loosungid, mis korduvad eri vormides valimistest valimistesse ning tagavad ka reaalselt, et keskmine valija ei viitsi Euroopa asjadesse sisuliselt süveneda. Kindlasti ei hakka peale senise kitsa ringi keegi europarlamendi raportite vastu huvi tundma, kuid valimiseelne diskussioon võiks vähemalt servamisigi olla seotud eurosaadikutele antud võimaluste ja õigustega.
Eesolevad valimised on tõepoolest olulised. Viimase kümne aasta jooksul on europarlamendi roll Euroopa Liidu valitsemissüsteemis oluliselt suurenenud, ehkki teiste institutsioonide kõrval on tegu endiselt väikevennaga. Siiski on ka sel korral Euroopa Parlament koht, mis annab oma viimase sõna ja kinnitab järgmiseks viieks aastaks ametisse Euroopa Komisjoni presidendi.
Värsked Euroopa Parlamendi populaarsusküsitlused näitavad üha kasvavat edu Reformierakonnale ja sotsiaaldemokraatidele. Kas see tähendab, et välja plaanib tulla üksnes euromeelne valija või on just neil erakondadel tugevamad kandidaadid ja parem programm? Ilmselt mitte. Nagu varemgi, kujunevad europarlamendi valimised riigisiseseks usaldushääletuseks senisele valitsusele. Mis sest, et Brüsselis ja Strasbourgis toimuvaga pole sel suurt pistmist.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)