Põhiline valik on see, kas Euroopa Liit on riikide liit või liitriik. Pea kõik poliitilised jõud Eestis väidavad vähemalt sõnades, et see peab olema riikide liit. Vastasel korral riskiksid nad väga kehva valimistulemusega, kuna eestlased armastavad oma riiki ja iseseisvust piisavalt palju, et mitte nõustuda föderaalse monstrumiga, kus peamine juhtimiskeskus on Brüsselis. Probleem peitub aga palju sügavamal. Mis defineerib täpselt liitriigi olemuse? Millised poliitikavaldkonnad peavad olema liikmesriigi pädevuses, et Euroopa Liitu ei saaks nimetada liitriigiks, kus liikmesriikide suveräänsus on tugevalt piiratud? Vaadates fakte, on jäänud vaid üks poliitikavaldkond, kus otsuste langetamiseks Euroopa Liidus on vaja riikide üksmeelt. See on maksupoliitika.
Just maksupoliitika on viimane teema, mille puhul ei saa Euroopa Liidu Nõukogus kasutada kvalifitseeritud häälteenamust, et suruda läbi otsuseid, millega osa liikmesriike nõus pole. Näiteks kasutati kvalifitseeritud häälteenamust 2015. aasta septembris, kus hoolimata mitme liikmesriigi tugevast vastuseisust kehtestati kõikidele kohustuslikud kvoodid põgenike ümberjaotamiseks. Eesti kahjuks vastuseisjate leeris polnud. Sellise sammuga tekitati pretsedent, millega allutati migratsioonipoliitika ühtse otsustamise alla ja võeti liikmesriikidelt suveräänsus.