Eesti võõrkeelte risttuules

Positiivsed emotsioonid aitavad tõsta keeleõppe motivatsiooni. Saksakeelsel lauluvõistlusel «Lautstark» osalejad. Foto: Diana Unt

Kui esimese Eesti vabariigi aegne haritlane oskas iseenesestmõistetavalt kolme kohalikku keelt – eesti, saksa ja vene keelt –, siis praeguste haritlaste kolme keele vaba valdamine pole ammugi enam iseenesestmõistetav.

On selge, et ka kohalikke keeli on märksa rohkem kui sada aastat tagasi. Aprilli lõpus pidas rakenduslingvistika konverentsil ettekande teemal «Eesti keeled globaalsel ajastul» Tartu Ülikooli õppejõud Kristiina Praakli. Ta on kokku lugenud keeled, mida kõneldakse​ nüüdis-Eestis emakeelena. Kasutanud statistikaameti ja rahvastikuregistri andmebaase, sai ta tulemuseks 211 keelt. See tähendab, et kunagi varem pole Eesti keelekeskkond olnud nii mitmekesine. Eestis pole varem nn eksootiliste keelte – araabia, bengali, hiina või hindi – emakeelena kõnelejaid kunagi olnud. Suurte keelte ja kõnelejarühmade kõrval, nagu inglise, hispaania või itaalia, teevad ilma ka väiksemad ja meile vähem tuntud. Üha enam rahvusvahelistuvad Tallinn ja selle ümbrus ning Tartu. Mitme keele ja kultuuri ristumise põhjus Tartus on muidugi alma mater.

Ja ikkagi tuleb nn kolmest kohalikust keelest rääkides nentida, et emakeele kõrval kahe võõrkeele korraliku oskusega pole Eestis lood kuigi head. Inglise keel elab hästi: seda oskavad peaaegu kõik noored vähemalt kesktasemel. Selline oskus tuleb kooliharidusega, aga mitte ainult. Noorte keeleoskust kujundab see, milliste tekstidega nad igapäevaelus kokku puutuvad. Inglise keel on kõikjal: raamatutes, filmides, netimängudes, suhtlusvõrgustikes jm. Inglise kõnekeel saab kiiresti omaks ja ka igapäevakõnes lendavad ingliskeelsed fraasid eestikeelse teksti vahele, sest nii on mänguline või lihtsalt snooblik. Keerukam on kirjakeelega, eri stiilitasandite tundmine pole süsteemse õppimiseta võimalik ja siin on vajakajäämisi, mida näeme õppejõududena akadeemilises elus liigagi tihti. Sõnad on, aga mõtet pole.