Erakondade populaarsus.

FOTO: Urmas Nemvalts

Keskerakonna populaarsus on selges langustrendis. Värskeim küsitlusuuring näitab peaministriparteile niisugust madalat taset, kus erakond kõigi korruptsiooniskandaalide ja muude pahanduste kiuste viimase kümne ja enamagi aasta vältel pole olnud.

Ilma ülekaaluka toetuseta mitte-eestlastest kodanike hulgas oleks Keskerakond juba ammugi võistelnud nii-öelda teises liigas, vähem kui kümneprotsendilise toetusega erakondade seas. Kui veel aasta tagasi pooldas neid Postimehe tellitud Emori küsitluse järgi üle 60 protsendi muust rahvusest vastajatest, siis nüüdseks on see näitaja langenud alla 40 protsendi.

Selles poliitilises nišis on populaarsust juurde kogunud nii parlamendist välja jäänud Eesti 200, mida aasta eest veel olemaski polnud, kui ka sotsiaaldemokraadid (SDE). Ei pea olema müstiliste võimetega ennustaja järeldamaks, et selline olukord tekitab Keskerakonna sees pingeid, mis ei lähe niisama üle, vaid seniste trendide jätkudes hoopis süvenevad.

Pooleteise aasta pärast (2021. aasta sügisel) ootavad ees kohalike omavalitsuste (KOV) volikogude valimised. Kohe-kohe on tulemas küll Euroopa Parlamendi valimised, ent nii erakondade fantaasiad kui ka hirmud on juba praegu seotud pigem 2021. aasta sügiseste KOVi valimistega.

Keskerakondlaste jaoks on (ainu)võim eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaa linnades tähendanud hulgaliselt erakondlaste vahel jaotatavaid töökohti, võimalust ajada segamini omavalitsuse ja erakonna rahakott, esineda linna maksumaksjate raha eest tehtud saadetes jne – see on olnud nende võimu ja võimaluste allikas.

Mõneks ajaks on Keskerakonna juhtkond endale ebameeldivat olukorda leevendanud sellega, et andis Tallinna linnapea koha Mihhail Kõlvartile. Kui aga populaarsuse langus mitte-eestlaste seas jääb püsima, siis on sisepinged, kasutades keskerakondlikku kõnepruuki, «päeva lõpuks uuesti laual». Tasub küsida, milliste võtetega neid lahendada püütakse.

Keskerakonna valijad on pikkade aastate vältel olnud üpris tundetud kõikvõimalike korruptsioonijuhtumite suhtes ja ei ole oma lemmikut karistanud. Püsitoetajaid ei peletanud eemale ka küsimus, et äkki käib mõni «tasuta» asi maksumaksjatele üle jõu. Isegi käilakuju Edgar Savisaare väljavahetamine ei kahandanud populaarsust, vaid keskealisteks kosunud noorliikmed suutsid selle muutuse endale kasulikult välja mängida. Koalitsioon EKREga ei mahu aga Keskerakonna senistele toetajatele hinge.

Teine, kiiremini kätte jõudvate tulemustega pingeväli on seotud riigieelarve läbirääkimistega selle aasta sügisel. Uusi sotsiaalprogramme ja muid lihtsat punktivõitu lubavaid imelisi ettevõtmisi on pehmelt öeldes keeruline algatada, kui majanduse ning üksiti eelarve kasv seda ei toeta.

Nii on keskerakondlasest sotsiaalminister Tanel Kiik eelmisel nädalal seadnud küsimuse alla ka oma partei valimislubaduste alatise leivanumbri, erakorralise pensionitõusu. Sellest võib tahtmise korral välja lugeda sõnumi nende praegusele koalitsioonikaaslasele EKRE-le ja/või hoopis opositsiooni jäetud valimiste võitjale Reformierakonnale.

Ei ole kaugeltki selge, milliseks tahab ja saab Keskerakond end Eesti poliitilisel maastikul edaspidi muuta. Valikuid on mitmesuguseid, aga kõike korraga ei saa, nagu kinnitavad ka populaarsusküsitlused.