Juhtkiri: nõukogu ainult nime poolest

Neinar Seli Tallinna Sadama uurimiskomisjoni ees 2016. aastal. Foto: Mihkel Maripuu

Lõppeval nädalal astusid lõpuks kohtu ette Tallinna Sadama endised juhid Allan Kiil ja Ain Kaljurand. Väidetav kuritegu, nagu juba ligi neli aastat tagasi avalikuks sai, suures ulatuses altkäemaksu võtmine ja rahapesu.

Ühtekokku on süüpingis kümme inimest ja võimaliku kuriteo ulatus kümme aastat, tipnedes meeste vahistamisega 2015. aasta augustis. Nüüd otsustab süü või süütuse üle kohus nagu õigusriigile kohane, kuid õhku on jäänud küsimus, kuidas said väidetavad miljonid liikuda nii, et ettevõtte nõukogust ükski hing midagi ei kahtlustanud.

Tänases lehes värskendame lugeja mälu ja meenutame, kes kuulusid nende aastate jooksul Tallinna Sadama nõukogusse. Üks nimi vaatab vastu igast koosseisust ja see on nõukogu esimees Neinar Seli – Tartu suurettevõtja ja Reformierakonna asutajaliige. Aastaid 2005–2014 hõlmavasse ametiaega jäävad erinäolised koosseisud, ehkki läbiv oli teatav erakondlik «rollijaotus» – nagu teistegi riigifirmade puhul. Neisse aastatesse jääb aga üks hoopis olulisem muudatus.

Kümnendi alguses ehk 2011. aasta septembris suurendas toonane Andrus Ansipi valitsus kaitsepolitsei volitusi. Riigiasutuste ja suuremate omavalitsuste korruptsiooniasju uurinud kapo sai võrdväärsed õigused ka riigi osalusega ettevõtete suhtes. Teisisõnu sattusid nüüd radarisse Eesti Energia, Eesti Loto, Eesti Raudtee ja muidugi ka Tallinna Sadam ning teised suurettevõtted. Toonane kapo asejuht Eerik Heldna rõhutas siis, et ameti huviorbiidis on hanked ja euroraha jagamine. Just hanked ehk parvlaevade ost Poolast ja Türgist on ka praeguse kaasuse keskmes. Mida niisugust märkas kapo, mida nõukogu eesotsas esimees Seliga kümne aasta vältel ei näinud?

See on oluline õppetund, näidates, mida tõi endaga kaasa erakordselt läbipaistmatu süsteem, kus omaniku vastutus ja järelevalve poliitikutega mehitatud nõukogu näol küll eksisteeris, ent tegelikult ei toiminud – nagu näitab väidetava kuriteo ulatus. Seda, et nii üles ehitatud järelevalvesüsteem riigiettevõtetes ei funktsioneerinud, näitab ka hilisem kaitsepolitsei haarang Eesti Raudtees, mille tulemusena läks trellide taha ettevõtte juhatuse liige Sergei Fedorenko.

Rõõmsam tõdemus on aga, et tõenäoliselt on seesuguste asjade kordumine nüüdseks välistatud. Või vähemalt tublisti raskendatud

Rõõmsam tõdemus on aga, et tõenäoliselt on seesuguste asjade kordumine nüüdseks välistatud. Või vähemalt tublisti raskendatud. Riigiettevõtete börsile toomine on laiendanud omanike ringi ja seeläbi ka inimeste hulka, kes on huvitatud ettevõtte tegevuse läbipaistvusest ja seaduslikkusest.

Eesti-suurusele riigile on teatud valdkondades riigifirmade olemasolu vajalik näiteks julgeolekukaalutlustel. Kuid see ei õigusta nende juhtimist parteipoliitilise premeerimise põhimõtetest lähtudes. Nüüd ongi Tallinna Sadam eeskujulikult juhitud ettevõte, mistõttu tundub ebaõiglane tituleerida käimasolevat kohtuasja «Tallinna Sadama korruptsiooniasjaks». Ka ettevõtte nõukogust vaatavad praegu vastu puhta renomeega spetsialistid.

Kasvuraskused käivad areneva riigiga käiskäes, kuid riigifirma üdini seaduspärane juhtimine on endast lugupidava maa jaoks tõepoolest miinimum.