Parvlaev Estonia reklaamfotol.

FOTO: PM/Scanpix Baltics/Scanpix

MS Estonia ei saa rahu. Kujutlus, kuidas paari tunni jooksul sureb kohutavates piinades üle 850 ligimese, tekitab õudusjudinaid ka tulevikus. Paraku, kus on paeluv lugu, leidub ikka keegi, kes püüab tragöödialt tulu teenida, olgu hauarahu või mitte.

Muidugi oli laevakeres auk, kuskilt pidi vesi sisse saama. Kui laeva pääseb küllalt palju vett, kaotab alus ujuvuse, nii lihtne see ongi.

Kuidas vesi Estoniasse pääses ja kes selles lõpuks süüdi jääb, on keerulisem küsimus. Suurte katastroofide pärispõhjus on harva vaid purjus rööpmeseadja, omapäi tegutsenud fanaatik või konspiratsioon. Vandenõuteooriate peamine viga on eeldus, et inimene või grupp on võimeline vigu tegemata kontrollima ja juhtima väga suuri kompleksseid süsteeme.

Kuigi ametlik juurdlus võib rööpmeseadja või pommipanija patuoinaks teha, on mitu korda dubleeritud ja turvatud süsteemide kataklüsmide taga tavaliselt pikk rida vusserdamisi. Ohutegureid, millest igaüks eraldi võetuna olnuks lihtsalt lahendatav, aga mille koosmõju on hävitav.

Alati kui tekib oht, et kedagi hakatakse lahti laskma või kinni panema, algab viivitamatult salastamine ja võltsimine. Hämatakse mitmel tasandil, seda teevad inimesed kooskõlastamata, kuid meeleheitlikult. Vandeseltsi ei ole, igaüks päästab oma nahka, kuid tulemus näib vandenõuna.

Hämatakse mitmel tasandil, seda teevad inimesed kooskõlastamata, kuid meeleheitlikult. Vandeseltsi ei ole, igaüks päästab oma nahka, kuid tulemus näib vandenõuna.

Kultusfilmis «Keskpäevane praam» lõppes üleastumiste kuhjumisest tekkinud kriis Kaljo Kiisa tahtel ohvriteta, päriselusündmus «Kesköine parvlaev» kahjuks mitte. Estoniaga seotud soperduste jada jätkus ka pärast laeva uppumist. Noore Eesti kogemusteta päästejõududele oli see esimene suurõnnetus, kuid kobakäplust näitasid üles ka Soome ja Rootsi ametkonnad. Hädakutsung ei jõudnud õigel ajal kohale, SAR-üksuste väljasõit viibis, helikopterite vintsimissüsteemid ei töötanud, side logises, teavitustöö oli kaootiline. Paralleelsed ja üksteist välistavad versioonid juhtunust levisid hetkega. Mida esimesena kuuldi, seda usuti.

Ka järgnenud uurimine oli mõjutatud emotsioonidest, poliitikast ning toonase allveetehnika tasemest. Tekkis rohkem küsimusi kui vastuseid ja ühene lõplik tõde ei selgu kunagi. Maksimaalne avalikustamine on sellegipoolest vajalik ja möödapääsmatu. Kuni on küsimusi, jätkub ka urgitsemine.

Keegi on seal all juba käinud, keegi läheb veel. Ükskord me sukeldume niikuinii!

Jaano Martin Ots on Postimehe merenduse rubriigi toimetaja ja autor.