Postipapat ehk Johann Voldemar Jannsenit on meie ajaloos kohati valesti mõistetud ning ajaloolased on talle vahel – enamasti siiski kogemata – ka liiga teinud, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Kakssada aastat tagasi Vändras Jaan Jensenina sündinud, kuid hiljem end Johann Voldemar Jannseniks kutsuma hakanud pideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja elukäigust pole korralikku käsitlust tänase päevani. Pole kogu ärkamisajastki – selles on endiselt ületamatu Friedebert Tuglase esmatrükis 1932. aastal ilmunud uurimus «Eesti Kirjameeste Selts. Tegevusolud, tegelased, tegevus», milles on seltsi esimestele asutamiskatsetele eelnenud ajale pühendatud vaid üks peatükk.

Jannseni puhul on soovitule kõige lähemale jõudnud Malle Salupere raamat «Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis» (2006), kuid ehkki pole erilist kahtlust tema üldhinnangus, et Jannsen oli ärkamisaja olulisim tegelane, kellele me enim tänu võlgu oleme, kipub ta soovitut liialt tegelikkuse pähe võtma. Ei pea ju asju vaatama vaid must-valgelt, vahele mahub arvukalt toone ja pooltoone ning suurmees jääb suurmeheks ka siis, kui kõik pimestavvalgelt ei sära ja süsimustagi vahele satub.

Kommentaarid (6)
Copy