Riina Solman.

FOTO: Tairo Lutter

Soojadest sõnadest ja kõlavatest avaldustest jääb lähisuhtevägivalla ohvritele väheks. Perevägivalla vastu võitlemine vajab riigi pidevat ja süsteemset tööd ning see on ka selle valitsuse tööplaanides kõrgel kohal, kirjutab rahavastikuminister Riina Solman (Isamaa).

Tänaseks on meil kujunenud olukord, kus perevägivallale pühendatakse avalikult väga palju tähelepanu. Mis ühele perele väga ebameeldiv - pean silmas ühe perekonna rusuva olukorra prožektoriga valgustamist avalikkuses - võib olla ühiskonna jaoks õppetund, mis aitab kujundada üldisi hoiakuid abistamaks probleemides peresid. Mõtlen siinkohal perevägivalla ennetamisega tegelemist. Me peame julgema sellest rääkida, kuid ainult meediatähelepanust jääb selles küsimuses väheks. Me kõik peame midagi käegakatsutavat ära tegema, piirduda ei tohi pelgalt sõnade ja arvamustega.

Perevägivallast teadasaamine, nende kurbade lugude lugemine tekitab igas normaalses inimeses ebamugavustunde, aga sellest hoolimata peab perevägivallaga tegelema, sest keegi ei tohi olla sellise kohtlemise objekt. Keegi ei tohiks elada pidevas hirmus, sest see lõhub nii neid inimesi, kes on vägivalla osapooled nii kehaliselt kui hingeliselt. Aga hullemgi veel: lähisuhtevägivald rikub laste tulevikku. See, mis lõhub inimesi ja perekondi, lõhub ka ühiskonda. Igasugune vägivald on taunitav. Eriti taunitav on aga vägivald oma kõige lähemate- pereliikmete vastu. Usun, et sellele arusaamale on tänaseks jõudnud valdav enamus Eesti inimesi.

Mida riik praegu teeb ja tegema peaks

Täna suudab riik tulla appi neile, kes oma kodus vägivalla all kannatavad. Meie politseinikud ja prokurörid võtavad lähisuhtevägivalda väga tõsiselt, õiguskaitsesüsteem reageerib kõigile teadetele ja vägivallatsejad võetakse vastutustele. Meil on tegus üleriigiline ohvriabi süsteem, meil on igas linnas ja vallas pühendunud lastekaitsetöötajad, meil on igas maakonnas naiste tugikeskused, meil on ööpäevaringne kriisitelefon 116006 ja naiste tugitelefon 1492. Riik mitte ainult ei suuda, vaid ka väga tahab aidata – perevägivald on mitmete riigiasutuste kõrge prioriteet.

Midagi tuleb aga veel muuta, kui me soovime, et perevägivallaga tegelemine ei oleks tegelemine tagajärgedega, justkui tulekahju kustutamine. Vägivallaring tuleb katkestada. Peame sekkuma, et vägivaldsus noortesse põlvkondadesse edasi ei kanduks. Kodus, kus ollakse üksteisele tõeliselt lähedased, tahetakse ja osatakse üksteist ära kuulata, mõista ja arvestada – seal ei ole ruumi vägivallale.

Pahatihti jääb puudu just oskustest

Kuidas paarisuhet hoida, kuidas olla hea lapsevanem - selle eeskuju peaks iga laps ideaalis saama kaasa oma kodust. Kahjuks ei ole tänapäeval paljudel noortel niisugust tugeva pere eeskuju enam kusagilt võtta. Jah, ka siin on riik juba praegu koos erinevate vabaühendustega toetust pakkumas, võimalik on leida erinevaid paarisuhtekoolitusi, koolitusi lapsevanematele, kuidas olla parem abikaasa ja vanem. Koolitustele jõuavad kahjuks siiski veel liiga vähesed ja tihti siis, kui probleemid on juba tekkinud. Seda praktikat saame koos muuta ja kindlasti aitab see perevägivalda ennetada.

Ennetamisse saab senisest enam panustada. Noortele tuleks lisaks vägivalda taunivate hoiakute kujundamisele anda rohkem praktilisi oskusi empaatiliseks suhtlemiseks, vägivallatuks konfliktide lahendamiseks ja pereelu korraldamiseks. 

Siltidega sidusust ei loo

Soovin rahvastikuministrina kohtuda perevastase vägivalla ennetajatega ja nendega, kes lähisuhtevägivallaga igapäevaselt tegelevad, et otsida koos lahendusi, kuidas riik saaks inimesi sellest keerisest välja tõmmata, olles sillaks erinevate ministeeriumite vahel probleemile lahenduse otsimisel. Selle käigus peame hoiduma sildistamisest - ma ei taha, et võitlus lähisuhtevägivalla vastu kujuneks loosunglikuks ülepaisutatud võitluseks, kus kõiki mehi ja isasid hakataks kahtlustavalt vaatama kui potentsiaalseid vägivallatsejaid ja emasid kui ohvreid.

Siltidega sidusust ei loo. Tuleb tunnistada et meil on ju ka vastupidiseid olukordi. Olukordi kus ohvriks on mees. Kõige hirmsam, kui ohvriks on lapsed, kes ennast kuidagi kaitsta ei saa. Soovin sellega tegeleda, et tulevased põlvkonnad oleksid nendest traumadest üha rohkem vabad.

Ja kuigi me ühiskonnana ei oska veel alati näha, kuulata, juhtub, et ka midagi ette võtta, oskame täna siiski natuke juba rohkem kui varem. Omamoodi suudame juba koos tegeleda ühiskonna väärtusruumi kujundamise ja seniste arusaamiste murdmisega vägivallast. Kui näeme juba kergeid murenemise märke, siis küllap tuleb ühel päeval ka soovitud tulemus.