Tiina Kaukvere

FOTO: Helen Marts

Tunnen kaasa ajakirjanikele ja tunnen kaasa valitsusele. Tunnen kaasa EKRE-valijatele ja Reformierakonna omadele. Tunnen kaasa Postimehe kuvandile, Ahto Lobjakale, Lobjaka fännidele ja vastastele. Tunnen kaasa Kaja Kallasele, Helmede klannile, Helir-Valdor Seederile, Jüri Ratasele. Minu kaastunne kuulub kõikidele sotsidele. Tõtt-öelda tunnen kaasa kogu Eesti soole, venelastest rääkimata ning küsin selle kõige taustal: miks elu küll meile niimoodi näkku peab lööma? kirjutab ajakirjanik Tiina Kaukvere. 

Hiljaaegu istusin Postimehe toimetuses, suur ebaõiglustunne hinges. Keegi oli kuskil jälle mingi jama kokku keeranud. Ei mäletagi, mis seekord oli. Kas pani järjekordne kolleeg ameti maha. Või jäid ette artiklite lugejanumbrid, mis ütlevad enamasti, et pinguta oma uurimustega palju tahad, inimesi huvitab ikka rohkem see, kui keegi end paljaks võtab või peksa saab. Või ärritas mind nende häälekas virin, kes ajakirjanduse eest ise sentigi maksta ei taha. Tasuta jagatakse ju enamasti pahna. Ja kindlasti oli ärritajaks seegi, et «ajakirjandus» seda täis on. Võib-olla meenutas kontojääk, et minu töö on alamakstud. Või tahtis töökoormus halvata, kui ülemus nõudis homsesse lehte analüüsi teemal, millest ma kuulnudki polnud.

Lonkisin trammile ja mõtlesin, miks küll MINA – ausa ja raske leiva teenija – pean süütult nii palju kannatama? Ko-gu-aeg! Siis tuli peale piletikontroll ja sain trahvi. Üks peatus enne kodu.

Kui joodik trammiistmele magama jäeti ja mind mupo bussi kupatati, tundsin «seda» tunnet. See on ohvritunne, kus kogu maailm justkui kinnitab, et jah, Tiina, sina oledki süütu kannataja. See siin on ülekohus ja sina oled ohver. Enesehaletsus ja kaastunne iseendale – see kõik langes minu peale nagu kellegi soe kallistus. Selline, mille järel tundeid alla surunud inimene lõpuks nutma pahvatab.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise.

Midagi sarnast tunneb inimene solvudes. Samal ajal on solvumine valik – solvata saab kedagi siis, kui ta ise otsustab nii. Selle valiku ette pannakse inimene päeva jooksul korduvalt. Kes sõimab naisi, kes homosid, kes keskealisi mehi, kes ajakirjanikke, aga otsuse solvuda teeb iga kord inimene ise.

Veider on see, et kui võimalus antakse, siis valime meeleldi solvumise. Tundmise, et mina olen ohver, kannataja. Kentsakal kombel pakub see mingit magusat rahuldust. Võib-olla saab endale õlale patsutada: vaata, nii palju jama, aga sina ikka pusid edasi. Võib-olla saab nii õigustada iseenda saamatust: sellises jamas polegi võimalik edukas olla. Aga võib-olla lisab emotsioonide virvarr lihtsalt vürtsi muidu veidi tühjale ja üsna heale elule?

Umbes nagu tegi Ahto Lobjakas saates «Olukorrast riigis» – tihti üle võlli, kuid meelelahutuslik vürts elule. Selleks mängib Lobjakas ise sageli ohvrikaardile. Kui Reformierakond oli võimul, olime me kõik Reformierakonna ohvrid. Viimasel ajal muidugi EKRE omad.

Päev, mil Lobjakas teatas oma lahkumisest raadioeetrist, oli ohvreid palju. Lobjakas oli ohver, sest tema sõnu taheti piirata. Lobjaka kaasvõitlejad tundsid end ohvrina, ent ka vastased olid ohvrid – lõpuks ometi tunnistati, et Lobjakas on neile ülekohut teinud. Isegi Reformierakond oli nüüd ohver – nende ajal võis Lobjakas lahmida küll, aga tuli EKRE tüüri juurde ja hakkasidki pead lendama.

Päev, mil uus valitsus ametisse astus, oli samuti ohvriterohke. Sõnavabadus oli ohver, ütles presidendi dressipluus. President ise oli tumm ohver, sest tal polnud vahendeid takistamaks Marti Kuusiku ametisse astumist. Ohvrid olid lisaks presidendile kõik naised, kes end minister Helme kommentaarist puudutatuna tundsid. Liberaalid olid ohvrid, sest EKRE saigi valitsusse. Ohvrid olid EKRE valijad, kes solvusid presidendi peale. Ja ka need, kes ei solvunud, sest EKRE ja üleüldse kogu poliitretoorika viimasel ajal suuresti ohvrimeelsusele rõhubki. Traditsiooniline perekond ja abielu, rahvusriik ja aastasadu omal maal võõra ikke all elanud eestlased – need on vaid mõned näited ohvritest, kelle heaolu on selle retoorika põhjal ju endiselt täielikult kellegi teise kätes. Ja see keegi lihtsalt nüristab seda tahtlikult, järjepidevalt, tuimalt.

Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. 

Sellist tohutut ebaõiglustunnet päevast päeva väikse rahuldusega läbi elades jääb emotsiooni varju enamasti probleemi sisu. Ja vahel soov märgata, et suurt sisu sellel «probleemil» polegi. On ainult emotsioon. Kõige suurem probleem on hoopis see emotsionaalsus, millega me probleemidele läheneme. Seda kütavad ühtmoodi Helmed ja Lobjakas. Kord solvub üks leer, siis teine, kusjuures eesmärk ongi solvata. Tegelikult pole ohus mitte sõnavabadus, vaid see, et me ei jõua sellise lahmimisega mitte kunagi probleemide tuumani. Me pole suutnud oma probleeme rahvana isegi korralikult sõnastada.

Sõnavabadus pole ohus, ohus on dialoog. Selle asemel püütakse meeleheitlikult teist veenda selles, et ta eksib, aga dialoogi eesmärk pole ju teise veenmine, vaid mõistmine, kuulamine.

Kas minu kui ajakirjaniku sõnavabadust on keegi kunagi püüdnud piirata? Ei ole. Aga minu jaoks on probleem meedia ärimudeli ebastabiilsus, tohutu kaadrivoolavus ning sellest kõigest tekkivad pinged tööpostil. Probleem on kukkuv tiraaž ning see, et veebis on kvaliteet kõrvuti müra, tohutu emotsioonivalangu ja lihtsalt pahnaga. Ja mitte pahatahtlikkusest ja suurest ahnusest, pahnas ja emotsioonides lihtsalt nähakse ainsat võimalust, kuidas kvaliteedi tootmist rahastada. Probleem on väike eestikeelne auditoorium, probleem on reklaamiraha liikumine sotsiaalmeediasse.

Samuti on minu kui ajakirjaniku jaoks probleem, kui Postimehe omanik, keda ma ei tunne, seab oma tegevusega küsimärgi alla minu ja kogu toimetuse objektiivsuse: «Margus Linnamäe tuli kapist välja» (Äripäev), «Margus Linnamäe teeb toimetuse arvamusest üle sõites Postimehest konservatiivse maailmavaate lipulaeva» (Delfi), «Linnamäe: suurannetus Isamaale Postimehe sõltumatust ei mõjuta» (ERR), «Meediamogul Linnamäe haaras telefoni: miks te ei tule Kanal 2 valimisdebatile?» (Õhtuleht).

Lahendused näivad kauged. Neist rääkimise asemel on lihtsam tunda end ohvrina – ajakirjanduse ärimudeli, klikkide, sotsiaalmeedia pealetungi, tänapäeva infoajastu, Margus Linnamäe ohvrina.

Kurtmisest rahuldust saavast ohvrist veel hullem on vaid vaikiv ja passiivne ohver, kes istubki tööpostil, hinges tohutu ebaõiglustunne, millest vaikimise tõttu mitte keegi kunagi teada ei saa. Ei väärtusta ta iseennastki nii palju, et küsida juurde palka või paremaid tingimusi. Ta lihtsalt istub päevad õhtusse ning näeb enda suhtes ebaõiglust kõikjal. Ka selles, kui ta piletita sõidu eest trahvi saab.