Bretty Sarapuu. 

FOTO: Liis Treimann/Postimees

Ressursid on piiratud. Seda lauset kordas minu gümnaasiumi majandusõpetaja kui mantrat, et hajevil noorukid vähemalt ühe majandusteadmise ellu kaasa võtaksid.

Ent kas ressursside piiratus ja hirm sellest vähesestki ilma jääda võib olla põhjus, miks niinimetatud läänesakslased suhtuvad halvasti oma kaasmaalastesse riigi idaosas, viimased omakorda ei salli sisserändajaid, ja ka ühisnimetaja «migrandid» alla koondunud löövad end rahvuse, nahavärvi või usu põhjal lahku ning leiavad seeläbi põhjuse teineteisele aeg-ajalt nuga kõrri torgata?

Kahjuks pole see lihtsalt värvikas kujund. Pole üleliia harv juhus, kui näiteks Saksamaal asüülitaotlejate keskuses elav grusiin pussitab oma mustanahalist Guinea-Bissaust pärit toanaabrit või alžeerlane peksab marokolast ja viimane omakorda tuneeslast. Või puhkeb verine tüli afgaani ja albaanlase vahel.

Need on juhtumid päris elust, mis panevad küsima, kas näiteks heledama nahatooniga migrant leiab endal olevat suurema õiguse piiratud ressurssidele kui saatusekaaslasel Sahara-tagusest Aafrikast?

Ehk kinnitab ressursside piiratusest tingitud sallimatuse teooriat kõige selgemini hiljutine uuring, mille järgi tunnevad endistes Ida-Saksamaa liidumaades elavad sakslased ja rändetaustaga inimesed end riigis ühtmoodi tõrjutuna.

Niinimetatud idasakslased kurdavad, et läänlased kipuvad isegi Berliini müüri langemise järel sündinuid jätkuvalt kirjeldama halvustava tooniga sõnaga «Ossi» (tõlk «idakas»). Samal ajal leiavad läänesakslased, et «idakad» püüavad end tänaseni alusetult ohvritena kujutada.

Paistab, nagu otsiks iga ühiskonnagrupp endast nõrgemat või väiksemat, kelle peal välja elada oma kartust piiratud ressurssidest ilmajäämise ees.

On üsna selge, et ligi 30 aastat pärast Saksamaa ametlikku taasühinemist pole ida- ja läänesakslased päriselt üheks saanud. Rändetaustaga inimeste lõimumisega kaasnenud probleemid on ammu teada.

Seega võiks siinkohal naiivselt arvata, et ühtmoodi «teise järgu kodanikena» tundmisest võiks saada idasakslasi ja migrante ühendav jõud, aga ei. Selle asemel on idasakslased omakorda migrantide suhtes vaenulikumalt meelestatud kui läänesakslased.

Kas võib olla, et aastakümnete jooksul enam kui kahe triljoni euro suuruse toetusrahaga ülepuistatud Ida liidumaad tunnevad nüüd, et nemad polegi suurimad abivajajad ja migrandid võivad nad ilma jätta ehk muidu neile eraldatavatest vahenditest?

Paistab, nagu otsiks iga ühiskonnagrupp endast nõrgemat või väiksemat, kelle peal välja elada oma kartust piiratud ressurssidest ilmajäämise ees.