Tantsupidu Kalevi staadionil Tallinnas.

FOTO: ERIK PROZES/

Tunnen kaasa neile, kes ei pääsenud peole. Küll aga jääb mulle täielikult mõistmatuks, kuidas just sel korral on kogu välja jäämise teema nii suureks paisutatud? küsib rahvatantsija Henri Meerbach. 

Head tantsijad, tantsuõpetajad, lugejad ja teised tantsupeoga seotud inimesed!

Seekordne juubelipidu on üles keerutanud meeletu tolmu. Möödunud nädalavahetusel hakkasid tulema uudised esimestest tantsupeole pääsejatest ja mitte-pääsejatest, sotsiaalmeedias jagati oma rõõmu ja kurbust, millele kõik sõbrad-tuttavad kaasa said elada. Isiklikult tean, mida tähendab tantsupeo ootus tantsijana Järvamaal Türi Ühisgümnaasiumi noorterühmas oma esimest tantsupidu oodates, tantsuõpetajana Meeste tantsupeo ootuses ja seekord siis tantsijana Tallinna segarühmas, oodates üldtantsupidu. Tean, mis on ootuse stress ja ärevus.

Loen kõiki neid tantsupeo tulemustega seotud artikleid ja kommentaare, mis ilmuvad artiklite juurde Facebook’i Eesti Rahvatantsijate kommuunis. Tunnen kaasa neile, kes ei pääsenud peole. Küll aga jääb mulle täielikult mõistmatuks, kuidas just sel korral on kogu välja jäämise teema nii suureks paisutatud? Minu hinnangul on selles suur süüdlane sotsiaalmeedia, mis võimendab kõiki emotsioone kurbusest rõõmuni. Aga küsimus miks jääb minu jaoks õhku rippuma – kas juubelipidustused toovad tõesti nii palju tähelepanu ja soovijaid juurde?

Praegu on kahjuks kogu informatsioon meedias ainult ühe osapoole vaatenurgast. Puuduvad ka liigijuhtide hinnangud ja tagasiside. Ma ei väida, et kunstiline toimkond on kõige paremini talitanud, aga küll hiljem see lubatud tagasiside ja punktid tulevad. Sellest tulenevalt ei oska mina tantsijana hinnata, kummal osapoolel on õigus ja kes oleks pidanud saama tantsupeole või mitte. Ma ei ole näinud teisi rühmi tantsimas üle Eesti. Samuti ma ei tea, milline on liigijuhi kontseptsioon väljaku mustriteks ja mida soovib ta luua väljakul. Ma võin kaasa tunda negatiivse vastuse saamise pärast, kuid ei saa seetõttu öelda, et kogu tantsupeo kontseptsioon on halb. Ma ei saa hinnanguid anda, kui ei tea kogu informatsiooni!

Ma ei väida, et kunstiline toimkond on kõige paremini talitanud, aga küll hiljem see lubatud tagasiside ja punktid tulevad. 

Väga kurb on lugeda, kuidas tantsuõpetajad ja lapsevanemad lubavad lastele juba hooaja alguses kindlat pääsu tantsupeole, kuigi on väga hästi teada, et pea 50 protsenti peole pürgijatest peab sel korral koju jääma. Selline käitumine on väga vale ning ainult süvendab praegust pahameelt. Samuti oli kõigil täiskasvanud tantsijatel sügisel teha väga oluline otsus – millise liigi tantse hakkame me omandama? Kõigi sega- ja naisrühmade puhul pidi see olema juhendaja ja kollektiivi ühine kaalutletud risk. Liigi valimisel sai arvesse võtta ka tantsude iseloomu – jah, ma tantsin tehniliselt ära need tantsud, kuid kas armumise ja teineteise leidmise tantsud sobivad ikka rühmale üldpildis? Tantsupidu on sümbolite kogum – noorpaar, pere, lapsed, kodu – paratamatult on noorematel tavapäraselt armumisega ning vanematel kodu ja pereeluga seotud tantsud. Varasemalt on ka ju uuritud, mis tantsupeost saama peaks? Eelistati konservatiivsemat ja terviklikku lugu

Korduvalt on hiljuti ilmunud artiklites kurdetud subjektiivse hindamise, onupojapoliitika ja ansamblite eelistamise üle. Tantsu hindamisel ei saa keegi vastu subjektiivsusele. Puuduvad erinevad mõõdikud, mida kõigil ühe puuga võtta. Jala tõstmise kõrgus või tantsija vööümbermõõt ei ole ju argument. Tants ei ole vaid sammud ega nende järjekord. Tantsul on hing, emotsioon, plastilisus ja oskus seda tunnet ka teistele (publikule) edasi anda. Onupojapoliitika on miski, mis on iga liigijuhi enda südametunnistusel, kuid nii minul, lapsevanematel kui ka teistel kõrvalseisjal ei ole õigust kedagi selles süüdistada. Teadaolevalt pidid seekordsetes tulemustes pettuma ka mitmed ansamblite rühmad, kes peole ei pääsenud - seetõttu ei ole ka ansamblis tantsimine kuidagi tantsupeole saamise garantii. Ma täiesti usun, et kõik tantsurühmad tundsid endas terve hooaja seda tantsupeo ja tantsu hinge, aga kui see välja ei paista või ei kandu edasi teistele, siis peole saab kahjuks keegi teine. Tantsupidu on rahvapidu, kuid publik soovib saada ning kogeda seda emotsiooni, mida tantsija annab.

Väga kurb on lugeda, kuidas tantsuõpetajad ja lapsevanemad lubavad lastele juba hooaja alguses kindlat pääsu tantsupeole, kuigi on väga hästi teada, et pea 50 protsenti peole pürgijatest peab sel korral koju jääma.

Ta on endale pileti hankinud selle esimese 30 minuti jooksul, mil need müüki tulid, ning maksis selle eest üpriski kõrget hinda.

Tantsuansamblid, kohalikud harrastajad ja projektirühmad - kõik väärivad tantsupeole pääsemist ja seda kindlasti ausa konkurentsi teel. Küll aga on nii ansamblite kui ka kohalike harrastajate rühmad aastatepikkuse kogemusega ning pikalt kokku tantsinud, tehes pikki trenne iga hooaeg, olenemata suurtest pidudest. Projektirühmade puhul on olukord veidi teine. Teisipäeval Maalehes avaldatud artiklis räägib projektirühma eestvedaja, kes tunnistab, et kokku tuldi selle hooaja alguses ning selleks, et peole pääseda. Nende kõrval kandideerivad peole aga rühmad ja tantsijad, kes tegutsenud 10-20-30 aastat. Tants on osa nende elustiilist ja tantsupidu nö preemia kogu selle asja juures. Sellest on ka eelnevatel kordadel räägitud ja olen täiesti nõus, et «projektirühmade» tegemine ei ole just kõige õigem viis.

Mõtleme hetkeks ka liigijuhtide töö peale proovide nädalal. Neil on suur stress ja koormus, et panna tuhanded tantsijad ühiselt liikuma, saavutada seejuures ilusad joonised väljakul ning pakkuda ka publikule oodatud elamust. Tantsijate proovid on pikad ja kurnavad, kuid teisiti ei saa. Sellise töö teostamiseks on liigijuhil aga vaja tantsijaid, kes oskavad tantsus kiiresti orienteeruda ning omandavad uue liikumise lennult. Kogu seda eesmärki ei saa saavutada tantsijate massiga, mis vaevu väljakule ära mahub või kollektiividega, kes ei ole tantse vajalikul määral omandanud. Kurdetud on pingeliste ülevaatuste pärast ning arutletud võimaluse üle need kaotada, kuid millised variandid jääksid meile siis? Tõmbame loosi, teeme massidega tantsupeo ilma ühegi jooniseta või ilusaid jooniseid soovides hoopiski mitu korda pikema kontserdi kui praegused? Ma ei poolda ülevaatuste kaotamist, sest nendega kaasneb tantsijatel närvipinge ja adrenaliin, mis annab hea ettevalmistuse tantsupeoks. Need mõjutavad tantsu tugevasti ja kui mõlemal ülevaatusel närv kahjuks alt veab, siis on vaja veel harjutada.

Mulle meeldib kui tullakse välja erinevate ideedega, kuidas olukorda lahendada, aga kahjuks meile armas Kalevi staadion ei suuda ära mahutada nii suurt rahvamassi kui ise sooviksime. Ma olen täiesti veendunud, et mitte ükski liigijuht ega kunstilise toimkonna liige jätaks hea meelega ühtki tantsijat tantsupeolt eemale. See ei ole kellegi eesmärk. Aga staadion seab meile piire. Veelgi suurema inimmassiga tekiks ohutusega probleeme. Kui midagi peaks juhtuma, siis ei saa korrakaitseüksused ega päästemeeskond oma tööd teha, sest tantsijad on kui silgud pütis. Me lihtsalt ummistaksime kõik ära. See ei ole meile ohutu! Kas meil on teisi alternatiive asukohtadelt, kus on võimalik pidu pidada nii suures mastaabis?

Kõik ressursid on paraku piiratud, sh ajaline ressurss. Seetõttu ei saa kontserte ajada väga pikaks ega teha mitu kontserti üle Eesti. Tantsupidu on rahvapidu, aga ressursside piiratusega kaasnevad kahjuks karmid valikud.

Me saame rahvatantsu suuremaks kasvatada maakondlikul tasandil. Maakonnapeod toimuvad iga aasta ning uute usinate huvilistega kasvavad needki. Ka need peod on samuti toredad ja emotsiooniderohked! Peo teeme meie, inimesed, mitte nimi. Tantsuetenduse sisu on see, mis meid kõnetab meid, mitte nimi.

Tunneme palun rõõmu, et meil on selline võimas traditsioon, kuhu kõik soovivad tulla ja osa saada!