Agnes Einman: üheks peamiseks vägivalla põhjuseks on naiste ebavõrdne olukord võrreldes meestega, seksistlikud hoiakud ning võimuhierarhia

Vägivald. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Perevägivald ja naistevastane vägivald on tõsiseks probleemiks üle maailma. Olgugi, et nii Eestis kui mujal on astutud palju olulisi samme vägivalla vähendamiseks ning inimeste suhtumine ja arusaamine perevägivallast on oluliselt muutunud, on veel palju neid, kes ei oska või ei julge otsida abi, kirjutab sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Agnes Einman. 

Samavõrd oluline on mitte unustada, et ühiskondlikke väärtusi ja norme, mis mõistavad vägivalla hukka ning ulatavad kannatanule abikäe, peame jätkuvalt avalikes aruteludes ja poliitikates kaitsma ja esile tõstma ning õpetama järgmistele põlvedele

Kõik sõnumid, mida me avalikult ütleme, eriti siis, kui meile on usaldatud avalikku arvamust ja ühiskondlikku korda suuremal määral mõjutav positsioon, kujundavad seda, kas abivajajad teavad ja julgevad otsida abi, ning milline on laiem ühiskondlik suhtumine perevägivalda. Seepärast on eriti oluline, et kõige enam haavatavad teaksid ja julgeksid abi otsida lastekaitselt, ohvriabilt, naisorganisatsioonidelt. Perevägivald on meie ühine mure ühiskonnas.

Perevägivalla all mõistetakse igasugust füüsilise, seksuaalse, psüühilise ja majandusliku vägivalla akte, mis leiavad aset perekonnas või koduseinte vahel, või endiste või praeguste abikaasade või partnerite vahel. Perevägivalla all kannatavad ka poisid ja mehed, kes on meestele seatud ühiskondlike stereotüüpsete ootuste tõttu sageli vähem altid abi otsima. Siiski on perevägivald selline vägivallavorm, mille all kannatavad naised ebaproportsionaalselt rohkem ja statistiliselt on kodu just naise jaoks kõige ebaturvalisem koht, 79 protsenti perevägivalla ohvritest on naised.

Perekonna puutumatus käib käsikäes kohustusega perekonna ees

Tundub iseenesest mõistetav, et teise inimese vastu suunatud vägivalda, mis ei ole enesekaitseks, ei saa kuidagi õigustada, kuid ometi on neid, kes vägivalda pisendavad, õigustavad või jäävad kõrvalseisjaks. Neist ükski ei abista abivajajat. Mõnikord viitavad perevägivalla õigustajad perekonna puutumatuse printsiibile. Need seisukohad aga takistavad sageli vägivalla ilmsikstulekut, kuna kultiveerivad hoiakuid, et perekonna asjadesse ei tohi ühelgi juhul sekkuda. Kannatanud võivad tunda, et peavad olukorra peresiseselt suutma lahendada. Just nii vastas koguni 44 protsenti vägivalla ohvriks langenud Eesti naistest 2012. aastal Euroopa Põhiõiguste Ameti küsimusele, miks nad ei pöördunud politseisse.

Kannatanud võivad tunda, et peavad olukorra peresiseselt suutma lahendada.

Põhiseaduses sätestatud igaühe õigus perekonna ja eraelu puutumatusele on kahtlemata oluline, kuid õigused tähendavad alati ka kohustusi. Perekonna puutumatuse printsiip kehtib ainult seni, kuni ei rikuta perekonnale delegeeritud usaldust olla toeks ja hoolitseda lähedaste eest. Põhiseadus ütleb, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Perevägivald on Eesti õiguses kriminaalkuritegu, olles vägivalla üks õudsemaid ilminguid, kuna vägivallatseja on see inimene, kes peaks oma teisi pereliikmeid kahjustamise asemel kaitsma ja hoidma.

Eesti inimesed peavad perevägivalda suureks probleemiks

On läinud mitmeid kümneid aastaid, et perevägivald Eestis väheneks ja tõuseks inimeste teadlikkus ning julgus otsida abi. 2016. aasta uuringus leidis 95 protsenti Eesti inimestest, et vägivald pere- või lähisuhetes on kuritegu ja suur osa inimesi peab perevägivalda ühiskonnas suureks probleemiks. 68 protsenti inimestest mõistab, et perevägivalla ohver pole iseseisvalt võimeline lõpetama vägivaldset suhet ja 78 protsenti vastajatest ei pea perevägivalda pere siseasjaks. Inimesed leiavad seega, et väga oluline on perevägivalda märgata ja mitte jääda ükskõikseks oma pereliikmete, sõprade või naabrite suhtes. See tee ei ole veel lõpuni käidud ja peame mõistma neid, kes veel ei suuda rääkida. Suureks abiks on ohvritele, kui kõrvalseisjad ei jää üksnes vaatlejaks, vaid sekkuvad kannatanu kaitseks ning aitavad tal vägivaldsest suhtest väljuda.

Ühiskondlikud normid, väärtused ja hoiakud (nt soolised stereotüübid, sooline ebavõrdsus, ohvri süüdistamine ja seksism) mõjutavad hoiakuid sõprade, pereliikmete ja eakaaslaste hulgas. Viimased omakorda mõjutavad individuaalseid hoiakuid ja individuaalsed hoiakud seda, kuidas me suhtume perevägivalda või millist käitumist peame õigeks või aktsepteeritavaks.

Suureks abiks on ohvritele, kui kõrvalseisjad ei jää üksnes vaatlejaks, vaid sekkuvad kannatanu kaitseks ning aitavad tal vägivaldsest suhtest väljuda.

Uurides Eesti inimeste hoiakuid perevägivalla kohta näeme, et väärtuskasvatust peetakse oluliseks. 2014. aasta uuringus leidsid Eesti inimesed, et oluline on tõsta teadlikkust sellest, et perevägivald ei ole ühelgi juhul normaalne olukord ning inimene ei pea kannatama. Samuti rõhutati fookusgruppides, et teavitustöö peaks algama juba lasteaedades ja koolides. Nii peaksime senisest enamgi rääkima abi saamise võimalusest ja sellest, kuidas lähedased ning kõrvalseisjad saavad parimal viisil kannatanut toetada. Siinkohal on sobilik üle korrata, et ühiskondlik tugi neile, kes on sattunud vägivalla ohvriks, on telefonikõne kaugusel – 2019. aastast käivitatud ohvriabitelefon vastab ööpäevaringselt numbril 116 006, nõustajad vastavad eesti, vene ja inglise keeles ning esmase nõustamise saab ka anonüümselt. Samuti töötavad igas maakonnas naiste tugikeskused, kelle kontaktid leiab veebilehelt palunabi.ee.

Mida me avalikus ruumis teha saame?

Sotsiaalteaduses eristatakse sageli mikro- ja makrotaseme analüüsi. Esimene neist viitab näiteks keelekasutusele, verbaalsele suhtlusele ja kommunikatsioonile, teine aga võimule, domineerimisele ja ebavõrdsusele erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Need tasandid on aga teineteisega inimeste päriseludes seotud. Kui arvamusliidrid väljendavad avalikult naistevaenulikke seisukohti, võivad need viia muudatusteni õiguses ehk muutusteni sotsiaalses korras, mis meie elusid reguleerivad ja suunavad.

Kuid sõnad ei ole tühised ka siis, kui muutusi õigusruumis ei toimu. Sõnad loevad, sõnad kujundavad ühiskondlikke hoiakuid ja kõnet ning sõnad viivad tegudeni (Van Dijk, 1993). Kannatanud vajavad abi ja tuge vägivaldsest suhtest lahkumiseks, perevägivalda normaliseerivad sõnad jätavad aga inimese üksi. Perevägivalda normaliseerivatest sõnadest saavad hoiakud ja järgmised vägivallateod kannatanu elus.

Kui arvamusliidrid väljendavad avalikult naistevaenulikke seisukohti, võivad need viia muudatusteni õiguses ehk muutusteni sotsiaalses korras, mis meie elusid reguleerivad ja suunavad.

Vägivaldseid suhteid peaks vaatama laiemas sotsiaalkultuurilises kontekstis, sest põhjuseid lähisuhte vägivalla taga on mitmeid. Üheks peamiseks vägivalla põhjuseks on naiste ebavõrdne olukord võrreldes meestega, seksistlikud hoiakud ning võimuhierarhia. Perevägivald on korduv ja süstemaatiline, mille ajendiks on teise inimese üle võimu ja kontrolli kehtestamise vajadus ning soov tekitada füüsilist või vaimset kahju. Perevägivald ja tülid ei ole sünonüümid.

Eestis on perevägivalla ohvritele tagatud mitmekülgne abi. Perevägivallast või vägivalla kahtlusest saab teada anda politsei lühinumbril 112 või ohvriabi kriisitelefonil 116 006. Ohvriabitöötajad pakuvad kannatanule emotsionaalset tuge ja jagavad informatsiooni abi saamise võimaluste kohta. Ohvriabisse saab pöörduda anonüümselt ning igale pöördujale tagatakse konfidentsiaalsus.