Vihiküla metsad. 

FOTO: Elmo Riig

Kümne aasta pärast elab meie planeedil ilmselt kaheksa miljardit inimest. Kõik tahavad süüa ja juua, talvel sooja ja suvel jahutust. Kõige rikkam osa lendab lennukiga üle ookeani või laseb sealt tuua oma toidu ja tarbekaubad. Sellel on oma hind.

Tänases lehes kirjutame ÜRO hiigelraportist, mille järgi sureb praeguse suundumuse jätkudes välja iga kaheksas liik. Nii mõnegi liigi puhul on lõpp üksnes paarikümne aasta kaugusel. Ei päästa meid ka teadmine, et Eesti on oma hajaasustuse ja metsade-soodega maailma keskmisest parem. Tartu Ülikooli teadlaste sõnul ei ole muutusi tihtipeale arvudes näha, kuid see, mis paikneb nende taga, nagu vanade metsade või niitude osakaalu vähenemine, tekitab muret.

Nii raporti koostajad kui kodumaa eksperdid rõhutavad, et tegu on kõige parema ja pädevama infoga, mis praegu võtta. See on retsenseeritud ja põhjalik. Kõige kurjakuulutavam on tõdemus, et varem või hiljem saab üks neist otsa – kas planeet või olemasolev majandussüsteem. Ei piisa kosmeetilistest ja pigem turunduslikku laadi muutustest, vaid kogu süsteem on vaja radikaalselt ümber vaadata. Järjekordset prügikotti välja viies mõistab ilmselt iga lugeja, kui suur see ettevõtmine on.

Kõige kurjakuulutavam on tõdemus, et varem või hiljem saab üks neist otsa – kas planeet või olemasolev majandusüsteem.

Paraku pole lõpptarbijal maailma mastaabis toimuvate muutuste suhtes palju midagi ette võtta. Alati on võimalik vähem tarbida, taaskasutada ja parandada, kuid probleem on süsteemne, ütleb raport. Veelgi enam, üks uuringus osalenud teadlane Aveliina Helm pelgab, et just üksikisiku kaela vastutus veeretataksegi – joo ökokohvi ja söö maheporgandit! Kõige karikatuursemalt see praegu nii toimubki. Kesk-Ameerikast lennutatakse kohale marjad ja köögiviljad, mis on pakendi järgi küll ökod, ent mille tarbeks põletas külmkapiga lennuk hulga kütust.

Vaja on ei rohkemat ega vähemat kui riikideülest kokkulepet, rõhutavad teadlased. Nagu on näidanud Pariisi kliimaleppele eelnenud ja järgnenud sündmused, on aga esmalt vaja kokku leppida selles, et probleem on tõesti olemas.

Teisalt jääb õhku küsimus: millest me siis loobuma peaksime? Elektroonika jaoks on vaja haruldasi muldmetalle, riiete jaoks puuvilla ja kõigi teiste mugavuste jaoks hulga kütust – olgu naftat või muud. Inimloomusega on juba kord nii, et neist kaasaja luksustest lahti ei taha lasta.

Eesti keskkonnaministeerium tõdeb, et muutusi on tarvis nii erasektoris kui ka riigi tegevuses. Toetada loodussäästlikke majandamisviise ja suurendada vastutustundlikkust. Just praegu koostatakse ministeeriumis metsanduse arengukava, mille sisu on otseselt probleemiga seotud. Vahest ongi uuel keskkonnaministril Rene Kokal seetõttu aeg lähinädalail sel teemal avalik seisukoht võtta. Ei teagi me ju, mis suunas riik uue valitsuse juhtimisel liikuda plaanib.

Aastate jooksul on televaatajale saanud tuttavaks hoiatus: «Talv on tulekul!» Raporti koostajate sõnul juhtub sama ka meie planeediga. Kui me midagi ette ei võta, tuleb talv, mis otsa ei saagi. Küll saame otsa meie.

Ja kuniks me metafoorse sügistuule käes kas hirmunult või ükskõikselt kõike pealt vaatame, võime vähemasti naabreid tüütava põristamise lõpetada ja mõnegi ruutmeetri oma aias niitmata jätta.