Henry Kattago

FOTO: Riigikantselei

Eesti vajab ühendavat visiooni, et me riik oleks ka aastal 2035 hea paik kõigile elamiseks, töötamiseks, õppimiseks, olemiseks ja külastamiseks. Kõigil on võimalus anda oma panus strateegia «Eesti 2035» koostamisse, kirjutab riigikantselei strateegiabüroo direktor Henry Kattago.

Kuulugu Su sümpaatia edasiviivatele julgetele mõtetele, muutustele ja tulevikule! See on see, mis Sinust päriselt maha jääb. Kas oled kunagi üldse mõelnud, milline on Sinu igapäevaste valikute mõju 2035. aasta Eestile? Kui ei, on viimane aeg.

Hea võimalus on lüüa kaasa eelmisel aastal algatatud pikaajalise strateegia «Eesti 2035» loomises. Meie eesmärk on leppida kokku Eesti olulisemad strateegilised sihid ja peamised muutused nende saavutamiseks. On ju eksperdidki palju kordi nentinud, et riik vajab pikka plaani. Riigi kestmise, arengu ja hakkamasaamise eest ei vastuta aga ainult ametnikud või poliitikud. See vastutus lasub meil kõigil – inimestel, kes Eestis elavad.

Võimalused on kasutamiseks, mitte maha mängimiseks

Oleme harjunud mõtlema, et Eesti on kiire ja paindlik ning muutused sünnivad siin lihtsalt. Osalt on see kindlasti tõsi, kuid mitte täienisti. Igal riigil on vaja pidevalt algatada reforme ja investeeringuid, mille elluviimine võib võtta aastaid, kuid mis kokkuvõttes on vajalikud riigi püsimajäämiseks ning siinse eluolu parandamiseks.

Vaadates, kui kaua võttis aega eestlase inimõiguseks peetava ID-kaardi juurutamine, räägime 16-17 aastas. See on sama kaua, kui püüame praegu ette vaadata strateegiaga «Eesti 2035». Mäletatavasti anti 2002. aastal president Arnold Rüütlile välja esimene ID-kaart, misjärel hakati seda väljastama hulgaliselt. Praegu antakse sellega iga päev üle 300 000 digiallkirja, seda kasutatakse kliendikaardina, sellega käiakse valimas ja suheldakse ametiasutustega, kuigi esimestel aastatel kasutati seda jääkaabitsa või järjehoidjana. See tükk plastikut on olemas peaaegu igal Eesti inimesel.

Praegu antakse [ID-kaardiga] iga päev üle 300 000 digiallkirja, seda kasutatakse kliendikaardina, sellega käiakse valimas ja suheldakse ametiasutustega, kuigi esimestel aastatel kasutati seda jääkaabitsa või järjehoidjana.

Lähenev aasta 2020 on parim aeg riigis suuremateks muutusteks ja uute reformide algatamiseks vähemalt kolmel põhjusel: lõppevad konkurentsivõime kava «Eesti 2020» ja enamik teisi valitsuse arengukavasid ning algab uus euroraha periood. See on hea hetk otsustada, kuhu ja milliseid teid pidi peaks Eesti pikas vaates liikuma. Üle tuleb vaadata pikaajalised poliitikad ja ka nende rahastamine. Seda võimalust tuleb kasutada, sest see kordub harva, ning elu on näidanud, et kord juba kokkulepitud sihte niisama lihtsalt ei muudeta.

Näiteks, kuidas lõigata kasu Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest või Rail Balticust tegelikult? Milliste meetmetega vähendame Eestis absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu ja viimasel 7-8 aastal märkimisväärselt kasvanud ebavõrdsust? Kuhu ehitame edaspidi gümnaasiume, kuhu põhikoole? Kus on tasakaal loodusliku ökosüsteemi ja ettevõtluse arendamise vahel? Need on vaid üksikud näited väga erinevatest valdkondadest, mis vajavad arutamist ja suunanäitamist, et olla valmis tulevikuks. Et midagi riigis muutuks, peame alustama kohe.

Ettevalmistus on endiselt kriitiline edutegur

Muutused pelgalt muutuste pärast pole loomulikult kuigi tark ettevõtmine. Küll aga saame ilmselt nõustuda, et keegi ei soovi ju tuleviku Eestit, mis ahistab, alandab, vigastab, suretab ja laguneb. Inimene loodab enamasti vastupidist – oodatakse, et riigis oleks hea elada, et inimeste tervis oleks korras, haridus kvaliteetne, loodus roheline, poliitikud ausad, et teed liiga palju ei raputaks ning viiksid ikka sinna, kuhu päriselt tarvis minna. Kuidas aga sellise Eestini jõuda?

Ma loomulikult ei eelda ega usu, et mõni strateegia pelgalt dokumendina meie elu paremaks teeb, kuid olen siiralt huvitatud sellest, kuidas lahendame rahvana tööealise elanikkonna vähenemise, vananemise, taristu lagunemise ja mitmed teised probleemid, mis meie elu ja keskkonda kujundavad. Selliste pikaajalisi sihte seadvate strateegiate väärtus seisneb eelkõige võimaluses analüüsida-arutada üheskoos, teadmistepõhiselt, eri huvisid tasakaalustavalt ja vastandumist vältivalt. Nii leiame parimad sihid ja lahendused nende saavutamiseks.

Ma loomulikult ei eelda ega usu, et mõni strateegia pelgalt dokumendina meie elu paremaks teeb.

Eesti on alates taasiseseisvumisest jõudnud arengus jõuliselt teistele Euroopa Liidu riikidele järele – see ei ole ulm, vaid fakt. Iga inimene, kes statistikast midagi peab või teab, võib seda kinnitada. Jah, eri eluvaldkondadel ja inimestel on läinud erinevalt, kuid just seetõttu ongi, lisaks lennukatele ja tähtsatele ideedele, oluline panna riigi arengu nimel eri valdkonnad, strateegiad ja inimesed käima ühte jalga. Killustumine ja kakofoonia ei aita riigi strateegilisele juhtimisele ja tulevikuks valmistumisele paraku kaasa.

Eesti pikaajaline arengulugu võiks olla senisest läbimõeldum ja terviklikum, kui arvestaksime juba praegu igapäevastes otsustes valikuid, millega paratamatult peame viie, kümne või kahekümne aasta pärast silmitsi seisma. Katusstrateegiana on «Eesti 2035» mõeldud küll suunama ministeeriumide valdkondlikke arengukavasid ja teisi valitsuse strateegiadokumente, kuid lõpuks jõuavad nendes tehtud valikud alati ka inimeseni. Just seetõttu tasub igal Eesti inimesel küsida endalt, missugust Eestit soovib ta ise nautida või jätta järeltulijatele aastaks 2035?

Kelle oma on riik tegelikult?

Strateegia «Eesti 2035» koostamise käigus oleme ekspertide, ettevõtjate, teadlaste ja huvirühmadega globaalsed trendid välja selgitanud ning toonud esile ka piirkondlikud ja riigi taseme suundumused. See, kuidas need üksteisega suhestuvad, määrab keskkonna, milles peame tulevikus hakkama saama. Üldiselt on aga alati edukamad need, kes tulevikku paremini tunnevad, seda mõistavad ja selleks valmistuvad.

Me küll teame, et kiire tehnoloogiline areng kaotab tulevikus praegusi töökohti ja elukutseid. Aga mida see meile päriselt tähendab? Küsimus ei ole ju tegelikult ainult hõivenäitajates ja tööharjumustes. Alguspunkt võiks olla kuskil seal, kus väidetakse, et kõigest, mida me võrgus teeme, jääb jälg maha! Kas me kõik oleme valmis, et võrguteenuse pakkuja või mõni platvormi arendaja teab meie isiklikust elust, harjumustest ja tervisest rohkem kui me ise või meie lähikondlased? Eestis on väidetavalt rohkem kui 22 jagamismajanduse platvormi miljoni inimese kohta. Seda on peaaegu viis korda rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Eestis on väidetavalt rohkem kui 22 jagamismajanduse platvormi miljoni inimese kohta. Seda on peaaegu viis korda rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt.

Soovin, et oleksime valmis sellele ja teistele olulistele arengusuundumustele pakkuma riigi ja rahvana oma vastust. Nendest valikutest sõltub, kas suudame pöörata need muutused Eesti ja meie enda edulooks või mitte. Selliste alternatiivide arutelus ja otsuste kujundamisel ei saa osaleda ainult ametnikud või poliitikud. Mugav on neid küsimusi mitte küsida ja olla alati kõigele igaks juhuks vastu, kuid see ei vii meid kuhugi – ei riigina, ei inimesena. Eesti inimestel, ettevõtetel ja organisatsioonidel tuleb rääkida aktiivselt kaasa riigi strateegiliste valikute tegemisel. Nii ei tule ka hiljem imestada, kuidas need rööpad siia metsa said.

Eesti vajab ühendavat visiooni, et me riik oleks ka aastal 2035 hea paik kõigile elamiseks, töötamiseks, õppimiseks, olemiseks ja külastamiseks. Kõigil on võimalus anda oma panus strateegia «Eesti 2035» koostamisse. Täida alustuseks ära lühikene märksõnaküsimustik, millises Eestis tahad Sina elada aastal 2035. Selle alusel saame üheskoos edasi töötada.