Hardo Pajula. 

FOTO: Eero Vabamägi

Nüüd, kus meil siin hiljutine mure vihakõne pärast on ootamatult asendunud ängiga sõnavabaduse tulevikuga seoses, on kasulik meelde tuletada 1930. aastate Saksamaa progressiivset kogemust, kirjutab Edmund Burkeʼi Seltsi eestvedaja Hardo Pajula.

Tellijale Tellijale

«Weimari vabariik oli nagu hiiglaslik Ühendriikide üliõpilaslinnak,» märkis Mark Steyn ühes oma veebisaates. Sõnavabadusele olid seotud ranged piirid, eriti oluliseks peeti seejuures vihakõnevastaseid sätteid. Üks eesmärke oli mõistagi Hitleri marginaliseerimine. 1925. aastal keelas Baierimaa tulevasel füüreril avalike kõnede pidamise. Natsid vastasid karikatuuriga, mis kujutas suutropiga Hitlerit ning mille all seisis: «Maailmas on kaks miljardit inimest, kuid ainult temalt on keelatud Saksamaal rääkida.»

Kogu see kampaania polnud mitte üksnes tulutu, vaid aitas Hitleri võimuletulekule kaasa. Niipea kui temast oli saanud Saksa kantsler, rakendas Hitler viivitamatult Weimari vabariigi vihakõnevastaseid seadusi oma poliitiliste rivaalide vaigistamiseks. Kui sotsiaaldemokraatide liider Otto Wels riigipäevas selle vastu protesti avaldas, vastas Hitler talle Friedrich Schilleri sõnadega: «Spät kommt Ihr – doch Ihr kommt!» (sks «Te tulete hilja – ent te tulete siiski»). Teiste sõnadega: me ei kuulnud teilt piuksugi, kui vihakõneseadusi rakendati meie vastu. Nüüd, kus me rakendame neid samu seadusi teie suhtes, on teist järsku saanud suured sõnavabaduse eestkõnelejad.