Nõukogude vangilaager. Foto on illustratiivne.

FOTO: Wikipedia

«Võitlusele provokatsiooniga» põhiteksti nime seast leiab 12 isikut, kes võeti NKVD hammasrataste vahele. Neist 10-l tuli anda seal elu, kirjutab Valdur Ohman ajakirja Tuna tänavuses 1. numbris.

1920ndate aastail arendas Eestimaa Kommunistlik Partei Kominterni egiidi all ja Nõukogude Venemaa rahalisel toel ulatuslikku illegaalset tegevust Eesti riigi territooriumil. Illegaalse tegevuse lõppeesmärgiks oli Eesti riigikorra õõnestamine ja Eesti riigi kukutamine. Sellele tegevusele suutsid eesti julgeolekujõud – Kaitsepolitsei ja Poliitiline Politsei 1930. aastaks piiri panna. Selle tulemusena kahanesid illegaalseks tegevuseks Eestis eraldatavad ressursid.

Kujunenud olukorras valmis Eestimaa Komministliku Partei eestvedamisel brošüür, kus nähti kõigi hädade põhjusena provokaatoreid. See kandis pealkirja «Võitlusele provokatsiooniga». See, illegaalseks Eesti territooriumil mõeldud trükis tembeldas provokaatoriteks isikud, kellel oli olnud elus vähimgi kokkupuude Kaitsepolitsei või Poliitilise Politseiga. Trükise lõpus on mitusada nime, keda peetakse «kahtlasteks». Nende käekäiku ei õnnestunud selle mahukuse tõttu kontrollida. Küll aga sai tähelepanu keskmesse võtta trükise põhiteksti olevate isikute käekäik.

«Võitlusele provokatsiooniga» põhiteksti nime seast leiab 12 isikut, kes võeti NKVD hammasrataste vahele. Neist 10-l tuli anda seal elu. Vaid kahel õnnestus sellest kadalipust eluga pääseda. Arnold Pesur jõudis 1956. aastal Siberi vangilaagrist Eestisse tagasi. Leonhard Kääril õnnestus põgeneda 1945. aastal, pärast 10 aastast NKVD vangistust ja sellele järgnenud 5 aastat asumist läbi Poola ja Saksamaa USA-sse. Läänemaailmas leidsid pelgupaiga ka Johan Lepp (Prantsusmaa) ja Roman Laes (USA).

Kümnel juhtumil jäi niinimetatud provokaatorite saatus lõpuni välja selgitamata. Ihaldatud personaalpensioni (spetsiaalne kommunistide makstav pension illegaalse kommunistliku tegevuse eest) ei saanud neist keegi kommunistidele osutatud isiklike teenete eest. Stalinismi räigetes tingimustes valminud dokument käis minevikuvikuvarjuna kaasas ka pärast Stalini surma.

Küünilisuse tipp on see, et 1930. aastal leidsid NSV Liidus karistuse muuhulgas ka kaks teise riigi, ehk Eesti, parlamendiliiget, kelleks olid Valter Kaaver ja Leonhard Käär.

---

Valdur Ohmani täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 1. numbrist.