Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/17/4709175t1hd54d.jpg)
/nginx/o/2019/05/05/12139295t1h7f7b.jpg)
Venezuelal on potentsiaali muutuda läänepoolkera Süüriaks ning sellest stsenaariumist oleks huvitatud ka Putini Venemaa, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur ning kolumnist Kalev Stoicescu.
Naftarikkus mõjutab riike, nagu ülisuured lotovõidud panevad inimesi proovile. Ühed lähevad peast segi, laristavad ära kogu oma raha ja lõpetavad pankrotiga või jäävad koguni võlgu. Teised on targemad, oskavad hästi elada ja oma rikkust kasvatada. N-tähega riigid, Nigeeria ja Norra, on hea näide, kuigi peab loomulikult arvestama ka vastavate rahvaste geograafia, ajaloo ja kultuuriga ning muude asjaoludega.
Venezuela nn Orinoco vööndis arvatakse peituvat kuni 1400 miljardit barrelit toornaftat (USA Geoloogiliste Uuringute Agentuuri andmetel), millest umbes üks kolmandik olevat ammutatav, kuigi sekka on ka halva kvaliteediga rasket naftat. Seegi murdosa ületab kaugelt Saudi Araabia, Kanada, Iraani või Iraagi tõestatud naftavarusid, rääkimata Venemaast, USAst ja Hiinast, kelle huvid põrkuvad Venezuelas.
Mõned eksperdid siiski arvavad, et Venezuela hinnatav naftarikkus on tõenäoliselt kõvasti ülepaisutatud, sest tegelikult loevad ainult «tõestatud naftavarud». Nende tunnus on kindlaks tehtud (mitte oletatud) mahu mõistliku tõenäosusega (90 protsenti) kasumlik ekspluateerimine riigi majanduslikes oludes ning arvestades geoloogilisi ja tehnoloogilisi tegureid, valitsuse regulatsioone jms. Iga asi mõjutab nafta ammutamise ja turustamise (oma)hinda. Lõpuks, ülemaailmse naftaturu hinnad mõjutavad konkreetses riigis nafta kasumlikkust ehk selle ammutamise võimalusi ja ulatust, mis omakorda viivad selle riigi «tõestatud naftavarude» hulka.
Seepärast tegid Venezuela tõestatud naftavarud suure arvestusliku tõusu alates 2007, kui nafta hind tegi suure hüppe. Sama moodi võib arutleda maailma ookeanide vees lahustunud kulla üle, mida arvatakse olevat 20 miljonit tonni, kuid mille tööstuslik tootmine (mereveest eraldamine mikroskoopiliste koguste kaupa) oleks mis tahes kaevandamisega võrreldes kümneid, kui mitte sadu kordi kallim.
Olgu Venezuela naftatööstusele tasuvate varudega kuidas on, sest ei ole ju suurt vahet, kas pururikkuril on näiteks 50 või 20 miljardit dollarit, ta kuulub ikka Forbesi edetabeli tippu. Isegi siis, kui ta elab kaoses ja viletsalt, ei oska ennast majandada ning kreeditorid nõuavad temalt võlgade tasumist. Vahest ei ole kasulik lasta miljardäril pankrotti minna, nagu juhtus Donald Trumpi äride 1992. aasta päästeoperatsiooni puhul USA pankade ja Venemaa «investorite» abil. Venezuela kogu riigivõlga hinnati eelmisel aastal kuni 140 miljardi USA dollari suuruseks, millest umbes 60 miljardit langevad valitsuse ja riikliku naftakompanii PDVSA võlakirjadele ning ülejäänud välisriikide laenudele, peamiselt Hiinalt ja Venemaalt.
Venezuela eelmine president Hugo Chávez tõusis võimule veebruaris 1999, mõni kuu enne Vladimir Putini ilmumist Kremli. Nad said õige pea seltsimeesteks, sest Chavez oli Ameerika-vastane bolivari revolutsionäär, kelle parimad sõbrad olid Kuuba Castro, Boliivia Morales, Ecuadori Correa ja Nicaragua Ortega. Venezuela ja Venemaa tunduvad esmapilgul nii erinevad, kui kaks riiki olla saavad, kuid neil on ka olulisi sarnasusi. Mõlemad riigid sõltuvad nafta hinnast ja ekspordimahtudest ning nad keelduvad reformimast ja liberaliseerimast oma majandust (mis on peamiselt riigi omandis) ja poliitilist süsteemi. Nad suutsid mõnevõrra tõsta oma rahva elatustaset naftahinna kõrgajal (2000. aastatel), kuid nüüd on nad jälle raskustes.
Lisaks, nende ühine vaenlane on USA, mis muudab Venezuela Venemaa jaoks mitte ainult hädaolukorras hoolealuseks ja naftaäri mõttes huvipakkuvaks, vaid ka eriti ahvatlevaks poliitiliseks partneriks. Cháveze järglane Nicolás Maduro ei ole suutnud ega ilmselt ka soovinud Venezuela poliitilist ja majanduslikku kurssi muuta.
Nüüd seisab see Lõuna-Ameerika riik kodusõja lävel, millesse võib sekkuda USA, see omakorda võib tingida Venemaa (ja Hiina) ägedaid reageeringuid nii kohapeal kui mujal maailmas. Parlament valis jaanuaris Rahvusassamblee esimehe Juan Guaidó presidendiks, mis tekitas faktiliselt olukorra, kus Venezuelas on kaks vastanduvat riigijuhti. Madurol on Venemaa, Hiina ja teiste Cháveze-aegsete sõprade tugi ning ta toetub loomulikult riigi relvajõududele, mis on tema ja tema sisepoliitiliste liitlaste jaoks eluliselt tähtsad. Maduro kontrollitud jõustruktuurid ei ole siiski piisavalt tugevad, nähtavasti ka Kremli hinnangul, mistõttu on Venemaa Venezuelasse paisanud sadu sõjalisi «nõunikke» ning väidetavalt isegi wagnerlasi (GRU «mitteametlikke» palgasõdureid). Lisaks, Kuuba olevat Madurole appi saatnud tuhandeid võitlejaid ning vana režiimi toetavad ka kohalikud collectivos’e-nimelised «korrakaitsjad».
Guaidó ja Maduro vastasseis on vindunud üle kolme kuu, kuid demokraatlikult meelestatud Guaidó esitas hiljuti rahvale üleskutse minna tänavale ning relvajõududele tulla tema poolele üle. Tundus, et läbimurre Guaidó ja demokraatlike jõudude kasuks on käega katsutav, kuid kaitseminister (kõneka eesnimega Vladimir) ja mõned teised Venezuela raskekaallased hüppasid viimasel hetkel alt ära ning jäid truuks Madurole ja «revolutsiooni pühale üritusele». Guaidó tunnistas, et tema algatus kukkus läbi, kuid see on vaevalt viimane katse ning läbikukkumisest tehakse omad järeldused.
Elu jätkub, kuid Venezuela lihtrahva majanduslik olukord muutub üha väljakannatamatumaks. Kadunud Chávez ja autokraatliku võimu külge klammerduv Maduro on oma riigi majandust ruineerinud ning on võimalik, et oluline osa riigivaradest (eeskätt riikliku naftakompanii näol) läheb lõpuks venelaste (Rosnefti) kätte, mille otsad ulatuvad Ühendriikide riigisisesele kütuseturule.
USA n-ö pehmes kõhualuses läks üks väga tähtis riik keema. Venezuela on justkui hiiglaslik naftatünn, mille ümber tiirlevad maailma vägevad. Venemaa püüab seal iga hinna eest kontrolli säilitada. Naftata Venezuela ei pakuks kellelegi suurt huvi, ka mitte Venemaale. Kuuba on hea näide, sest Venemaa annab «vabadusesaarele» küllalt vastumeelselt ja näpuotsaga abi, sest vastutasuks ei saa ta midagi peale Ameerika-vastasuse. Kuuba on sunnitud Kremli piiratud abi eest panustama Venemaa huvide kaitsmisse Venezuelas. Trump on vihane ja lubab Kuubale embargo kehtestada, see peaks sisuliselt tähendama blokaadi, sest 1962. aastal kehtestatud sanktsioonid on seni jõus.
On selge, et mängus on USA otsesed huvid. Kodusõjast põhjustatud veresaun, mida ei tohi lubada, võib plahvatuslikult kasvatada USA poole suunduvate põgenike arvu, kes oleks mitte ainult majandus-, vaid ka sõjapagulased. See oleks USA presidendile vastumeelne areng. Kreml teab hästi, et suured pagulaste vood destabiliseerivad läänemaailma. Venemaa ja Bashar al-Assadi sõjaline tegevus Süürias suunas Euroopa Liitu korduvalt ja massiliselt sõjapõgenikke, nagu nupule vajutades. Moskva püüab Venezuelas korrata Süüria stsenaariumi, et tal on õigus kaitsta kohalikke «legitiimseid» juhte ja omaenda huve, etendades USAga justkui võrdväärset (kui mitte olulisemat) rolli, kuid Putin tõenäoliselt mõistab, et Venemaa võimalused Maduro režiimi relvade abil kaitsta (erinevalt 1962. aasta Kuuba kriisist) on praktiliselt olematud.
Ühendriikide välisminister Mike Pompeo on teatanud korduvalt, et kõik tegevusvõimalused on arutuse all, sealhulgas sõjaline sekkumine, kui Venezuela olukord seda nõuab. Võib arvata, et USA sekkub alles siis, kui olukord Venezuelas läheb patiseisust üle veriseks kodusõjaks, ka ilma ÜRO heakskiiduta, mida Venemaa kindlasti blokeerib. Kaudse analoogia leiab 1999. aasta Kosovo ja Serbia pommitamises, kui USA ja Venemaa suhted tegid (Kremli arvates) täispöörde. Washingtonile piisab Ameerika Riikide Organisatsiooni ja Euroopa liitlaste toetusest, kuigi mõned Euroopa riigid võivad mitte heaks kiita ÜRO heakskiiduta sõjalist interventsiooni. Venemaa poolt kõige enam ohustatud NATO liitlased, sealhulgas Eesti, peavad tõsiselt kaaluma Trumpi sammude toetamist Venezuela suunal, kui nad omakorda soovivad USA presidendi jätkuvat pühendumist alliansile.
Rahvusliku julgeoleku nõunik John Bolton lisas hiljuti, et tegemist on «oma poolkeraga», mis on väga otsene vihje vanale Monroe doktriinile (USA eksklusiivne mõjutsoon läänepoolkeral) ja Washingtoni keeldumisele lasta Moskval seal tõsiseid mänge mängida. Venemaa välisminister Sergei Lavrov omakorda ähvardas sõjalise sekkumise puhul erakordselt tõsiste tagajärgedega. USA ja Venemaa arutavad omavahel peatselt Venezuela tulevikku, kuid vaevalt et nad suudavad ühist keelt leida, sest Moskva ja Washingtoni huvid on liiga vastandlikud, ka palju laiemalt. Paralleelselt asub asja arutama ka Ameerika Riikide Organisatsioon, mis on juba Maduro vastasele toetust avaldanud.
On väga oluline, et Guaidó taga seisab Ladina-Ameerika suurim maa Brasiilia, kelle uus president Jair Bolsonaro on Trumpi semu, mis teeb mõttetuks selle riigi isegi sümboolse kuulumise Venemaa poolt varem reklaamitud BRICSi (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika mitteametlik kooslus) «sõprade ringi». Venemaa toetajate hulk ja mõju on väike. Hiina hoiab Venezuela küsimuses targu madalat profiili, kuigi on võib-olla lubanud Moskvale toetada Venemaa positsiooni ÜRO Julgeolekunõukogus.
Mõistagi on pea võimatu ennustada sündmuste kulgemist Venezuelas lähiajal, kuid on selge, et patiseis ei saa lõputult kesta ning üks või teine pool läheb mingil hetkel pealetungile. Ulatuslikku verevalamist saab vältida juhul, kui Guaidól õnnestub relvajõud – kes kindlasti ei soovi USAga rinda pista – enda poolele meelitada. Seda peab siiski saavutama mitte hirmu, vaid konkreetsete sammude ja teostatavate lubadustega. Üleminek demokraatiale peab ka jõustruktuuride (endistele) tegelastele tagama vabaduse ja võimaluse oma eluga edasi minna. Muidugi mitte isikutele, kes on toime pannud rasked kuritööd, sealhulgas korruptiivseid tegusid, mida Cháveze ja Maduro režiimi paturegistrist leiab küllaga.
Bolton süüdistas Venemaad, et ta ei soovinud Madurot evakueerida, näiteks Moskva külaliskorterisse, mis võib olla tõsi. Sellisel juhul lasub Venemaal veel suurem vastutus, kui Venezuelas peaks puhkema verine kodusõda. Venemaa täielik näokaotus Venezuelas oleks Kremlile kahtlemata väga valus. Putin võib seetõttu üritada USA-le ja/või tema liitlastele mujal kätte maksta ja näiteks tõestada, et NATO ettenihutatud kohalolek Balti riikides ja Poolas on sama valus Venemaa jaoks sama valus, kui Washingtonile on Moskva surkimine Venezuelas. Tagatipuks teeks nafta hind korraliku tõusu, kuigi see ei pruugi olla pikaajaline, sest ka Venezuelas ei ole välistatud piltlikult Liibüa stsenaarium (kaks valitsust, aastaid kestev kodusõda, naftatootmise suur langus).