Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/02/16/7588323t1hfc3f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139082t1hca3c.jpg)
- Interaktiivne õppevara võimaldaks igal õpilasel liikuda edasi omas tempos.
- Tehisintellekt on abiõpetaja rollis, aidates kontrollida ülesandeid.
- Vajame uut Tiigrihüpet, et muuta kogu õppevara interaktiivseks.
Tiigrihüppe programmi käigus varustati kõik meie koolid arvutite ja internetiühendusega. Nüüd on vaja uut Tiigrihüpet, mis varustaks need arvutid interaktiivse õppevaraga.
Just interaktiivne õppeavara on see, mis võimaldab ellu viia haridus- ja teadusstrateegia 2021–2035 keskse idee, milleks on personaalne õpirada igale õppijale. Praegu valitseb koolides frontaalne õpe: kõik õpilased, nii nõrgad kui ka tugevad, peavad õppima ühte ja sama materjali ning edenema enam-vähem ühesuguse tempoga. Interaktiivsed õppematerjalid võimaldaksid aga igal õpilasele liikuda edasi endal sobivas tempos ja valida eesmärgini jõudmiseks oma rada.
Eestis on esimesed interaktiivsete ülesannete kogud juba olemas. Lahendasin hiljuti nutitelefonis Foxcademy veebõpikust 7. klassi matemaatikaülesandeid. Tutvusin rombi teemaga, arvutasin protsente ja promille. Iga teema kinnistamiseks oli rohkesti valikvastustega kordavaid küsimusi. Kui valisin õige vastuse, siis muutus see roheliseks, vale vastus muutus aga punaseks. Kui valisin mitu korda vale vastuse, ilmus kuskilt ekraanile silt «spikker». Kuid see ei andnud mulle õiget vastust, vaid küsis, kas ma mäletan protsentarvutuse peamist põhimõtet. Võtsin seda põhimõtet arvesse ja jõudsin õige vastuseni.
Nii lahendasin nutitelefonis kümneid interaktiivseid ülesandeid ja programm küsitles ja juhendas mind kogu aeg. Mulle meeldis, et Foxcademy veebõpik ei pahandanud minuga, kui ma eksisin või liiga pikalt mõtlema jäin. Ta ei öelnud mulle: «Jälle valesti! Miks sa aru ei saa! Miks sa niikaua mõtled!» Neid ülesandeid lahendades tekkis tunne, justkui seisaks mul selja taga sõbralik ja rahuliku meelega abiõpetaja, kes julgustab mind vajaduse korral uuesti proovima ja lõpuks ikkagi õige lahenduseni välja jõudma.
Interaktiivsed veebiülesanded on õpetaja kõrval justkui abiõpetajad. Näiteks reaalkooli õpetaja Martin Saare õpilased lahendavad mitmeid keemiaülesandeid just kunstliku intellekti ehk arvutiprogrammi juhendamisel. Merivälja kooli õpetaja Mart Kuurme õpilased teevad kordamisülesandeid kunstliku intellekti juhendamisel. Meenub ka TalTechi professor Vello Kukk, kelle üliõpilased on omandanud terve füüsikakursuse interaktiivseid ülesandeid lahendades ehk kunstliku intellekti juhendamisel.
Interaktiivsed ülesanded teevad õpetaja töö palju kergemaks. Esiteks ei pea ta kontrollima, kas õpilane lahendab õigesti või valesti, sest programm kontrollib ise. Teiseks jätab programm meelde, kuidas õpilasel ülesannete lahendamine on läinud. Tänu sellele saab õpetaja paari hiireklõpsuga teada, mis on olnud õpilasele kergem, mis raskem, kusjuures ta saab kohe üle vaadata ka õpilasel eelmistes klassides esinenud probleemid.
Abiõpetajaks arvuti
Õpetajatele, kellelt olen arvamust küsinud, meeldivad eriti kontrolltööd, mille arvuti ise välkkiirelt ära parandab. See on neile suur aja kokkuhoid. Tegelikult saab kunstlik intellekt teha ära suurema osa sellest robotitööst, mida seni on õpetaja pidanud käsitsi tegema. Tulemus on see, et õpetaja jõuab jälgida iga oma õpilase edenemise protsessi ning vajadusel appi minna.
Eesti kool liigubki arvutipõhise õppe poole. Praegu on kõikide õppeainete õppematerjalid meil internetis olemas. Põhikooli materjalid leiab portaalist e-Koolikott ja gümnaasium omad on sealsamas märksõna «Digiõppevaramu» all. Eesti õpilane saaks juba täna õppida vabalt ilma paberõpikut üldse lahti tegemata.
Probleem on aga selles, et e-Koolikoti ja Digiõppevaramu õppematerjalide hulgas on praegu veel liiga vähe interaktiivseid ülesandeid, mis suudaksid võtta abiõpetaja rolli. Mõnigi praegune veebõpik on lihtsalt veebi ümber tõstetud paberõpik. Sellepärast vajamegi suurt riiklikku programmi Tiigrihüpe 2.0, et muuta kõik veebis olevad õppematerjalid interaktiivseks.
Selleks peab valmis olema küll. Kui rääkisin tuttavale kogenud õpetajale, et lahendasin interaktiivseid matemaatikaülesandeid ja olen vaimustuses, siis ta vastas, et temal on oma hästi toimiv süsteem välja töötatud ja seda ta muutma ei hakka.
USAs õpivad erivajadustega lapsed arvuti abil palju parema meelega kui elava õpetaja juhendamisel – arvuti on alati rahulik ja kannatlik, ta usub sinusse!
Viimasel arvamusfestivalil Paides küsis professor Margus Pedaste hariduse arutelu alale kogunenud inimestelt, kui paljud neist usuvad, et viie aasta pärast on paberõpik meie koolist kadunud. Ehkki koos olid uuendusmeelsed haridushuvilised, tõusis siiski vaid paar kätt. Siis hakati üksteise võidu selgitama, et hingetu arvuti elava õpetaja vastu ikka ei saa. Selle peale jahmatas professor Pedaste neid faktiga, et USAs õpivad erivajadustega lapsed arvuti abil palju parema meelega kui elava õpetaja juhendamisel. Põhjus on ilmselt seesama, mida märkasin nutitelefonis matemaatikat lahendades: arvuti on alati rahulik ja kannatlik, ta usub sinusse!
Eelkõige suhtutakse arvutipõhisesse õppesse aga kahtlevalt sellepärast, et inimestel puudub interaktiivsete ülesannet lahendamise kogemus. Mu endagi silmad avanesid alles pärast 7. klassi matemaatikaülesannete lahendamist nutitelefonis. Mida inimene ise proovinud või oma silmadega näinud ei ole, seda on tal väga raske ette kujutada.
Kõige rohkem kardetakse seda, et arvutipõhine õpe tõrjub luust ja lihast õpetaja koolist hoopis välja. See on kindlasti ennatlik arvamus. Esialgu on ikkagi õpetaja see, kes õppeprotsessi kavandab ja juhib ning õpilastele sobivaid interaktiivseid ülesandeid lahendamiseks välja pakub. Praegu on arvuti siiski veel abiõpetaja rollis, õpetaja aga jälgib, missuguseid õpiradu tema õpilased valivad ja kus nad abi vajavad.
Võimetekohane õpe
Milleks on vaja individuaalseid õpiradu? Eks ikkagi sellepärast, et iga õpilane saaks edeneda endale sobival viisil ja endale sobivas tempos. Nõrgemad õpilased valivad oma õpirajad, et nad saaksid omandada oma baasteadmised ja -oskused ilma hingeliste traumadeta. Tugevad õpilased valivad aga endale nõudlikumad õpirajad, võtavad pureda kõvemaid pähkleid.
Tänapäeva kool on tugevamate õpilastega hädas. Neil on koolis kõik liiga lihtne, nad saavutavad häid tulemusi olulise pingutuseta. Tagajärg on see, et mõnedki neist ei arenda oma võimeid välja. PISA uuringud näitavad ju, et meil on väga vähe tugevaid tippõpilasi. Kui aga minna üle interaktiivsetele ülesannetele ja kui neid interaktiivseid ülesandeid on seitsme-kaheksa raskusastmega ning seitsme-kaheksa vaatenurga alt, siis on õpetajal väga lihtne anda andekatele õpilastele lisaülesandeid ehk pakkuda neil keskmisest palju järsema tõusuga personaalseid õpiradu, mis võimaldavad neil oma klassi keskmisest väga palju kaugemale ja kõrgemale jõuda. Tulemus on see, et meil on rohkem andekaid teadlasi, insenere, ärimehi, arhitekte jt.
Keda individuaalsed õpirajad rohkem huvitavad, võiks tippida internetti näiteks sellised otsingusõnad nagu «Summit Public Schools», «Alt School» või «School of One», ja ta leiab personaliseeritud õppe kohta palju põnevat materjali.