Jürgen Ligi: suvariik ja riiklik julgeolek

Reformierakondlane ja endine rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Elmo Riig

Isegi traditsioonilise julgeolekuohu seisukohalt on praegune nõukogude, Uus-Vene ja rahvuspopulistliku konservatismi kombinatsioon Eesti valitsuses vaenlase unelmate võistkond, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (RE).

Presidendil polnud suurt võimalust ministreid ametisse nimetamata jätta, aga kunagi varem pole Eesti riigipeal olnud seejuures öelda midagi nii ambitsioonitut, kui et nad «ei ole julgeolekule ohtlikud». See vähenegi põhines ainult meeste endi sõnadel ja küll presidentki teab, et ei pea piisavalt vett mitmest otsast. Kogu uut koalitsiooni iseloomustab pigem kaks kuud katkematut sõnapidamatust nii «suuorgani» funktsiooni kui aususe mõttes.

Sõnapidamine

Asi tõesti pole retoorikas, sõnad on olnud sisu ja kontekst ise, sõna andmine ja võtmine ning sõnaga antud ähvardus ja ebakindlus on olnudki riigi ja ühiskonna parteiline kontrollimine. See erineb järsult nii senisest heast tavast, kus poliitikute sõna peaks sisaldama mingeidki mõtteid riigi probleemide lahendamise kohta, kui ka senisest halvast tavast, kus poliitikuile sõna kontekstist välja võtmise ja suvatõlgendusega liiga tehakse.

Sõnapidamisega on just nii, nagu kohe Kadrioru lossist hoovi astudes demonstreeris vastne siseminister, lubades hakata edaspidi rääkima teistsugust juttu kui opositsioonis. Ja nagu see poleks juba piisavalt ebausaldusväärne, lubas ta koos rahandusministriga juba mõni päev hiljem, et ärgu keegi millestki sellisest unistagugi. Järjepanu lükkavad nad ümber ka peaministri sõnu – nii palju, kui nois arusaadavat on olnud – ega suutnud nad viisakalt kahetseda isegi ajaloo kõige piinlikumat ministrikarjääri lõppu.

Sama kehvasti on lugu kõige julgeolekut tagavaga, mida poliitikud isiklikult kehastama peaksid – usaldusväärsuse, ettearvatavuse, kompetentsuse, südametunnistuse, tuntuse, heade tavade, valimislubaduste, põhjendamiste, demokraatliku mandaadiga. Eesti avalikkus ei tea oma valitsejate talenti hinnata ja õige mitmel neist ei õnnestunud saada arvestatavat tunnustust isegi enda valimispiirkonnas. Suvalised tegelased toodavad suvalist teksti, pakuvad kõrgelt riiklikult positsioonilt suvalisi lahendusi, millele pole leitud probleemi, ja leiavad probleeme, mille olemasolu pole tuvastatud. Seejuures me ei tea, kellest sõltub selle uskumatu koostöö juures pankrotis peaministripartei või kellest tema väikseim partner, kellel raha on seletamatut palju. Miski sellest ei liigitu riiklikuks julgeolekuks.

Vaenlase leiutamine

Normaalsel kodanikul polnud varem aimugi, et Eestil võiks olla probleem juutidega – nüüd näeme valitsuses ja riigikogus inimesi, kelle meelest tuleb paljastada isegi neid, kes on juudid salaja. Teame vähemalt kaht parteid, kelle juhtidel ei lase rahus magada homoseksuaalsus, aga valitsejate meelest nõuab lahjendamist ka Hillary Clinton, George Soros, Angela Merkel, laualuväljakukontserdi külastajate täpne arv, liberaalne demokraatia, Euroopa lipp parlamendis ja palju muud, mida enne eriti keegi ei teadnud karta.

Normaalsel kodanikul polnud varem aimugi, et Eestil võiks olla probleem juutidega – nüüd näeme valitsuses ja riigikogus inimesi, kelle meelest tuleb paljastada isegi neid, kes on juudid salaja.

Terve mõistus ei tundnud varem ka süvariiki, nüüd aga tunneb meest, kes sellest sonib, sisejulgeoleku portfelli kandjana. Too on avalikult ja väikeses seltskonnas kinnitanud, et ei usalda julgeolekuameteid, sest nad täitvat poliitilist tellimust, et politseis, kaitsepolitseis, prokuratuuris, välisluures ja presidendiametis tegutsevad tema andmetel infiltreerunud reeturid.

Kitsed roosiaias

Tundmatute ja tunnustamatute kõrval on nii valitsuses kui riigikogu võtmekohtadel mitmed, kes on tuntud just kõlbmatuse poolest neile usaldatud ameti jaoks. Sisejulgeoleku minister peaks nüüd hakkama koos töötama inimestega, keda ta ütleb mitte usaldavat ja keda tulevat vallandada, kellele eksperditeadmised on aga ainus, millele tal seaduse ja korra kehtestamisel toetuda on. Juba lubas ta hakata kehtestama põhiseaduslikku korda, olles enne lubanud muutmist ka põhiseadusele. Ta on väljendanud usaldamatust seaduse ja korra suhtes, mille allikana kahtlustatakse ta enda kunagist lahkumist avalikust teenistusest usalduse kaotuse asjaoludel.

Täiesti käegakatsutav oht Eesti riigi ja eesti rahvuse säilimisele lähtub kliimast, kuna see  ähvardab pöörata segi kogu planeedi tsivilisatsiooni. Nüüd on keskkonnaportfell partei käes, kelle valimisprogrammist keskkonna teema üldse puudub ja kes kliimaprobleeme raevukalt eitab. Eitab ka Euroopa Liitu, mis on keskkonna vallas valdav koostöö vorm ja oluline eelarveallikas. Sama on maaeluministriga.

Nüüd on keskkonnaportfell partei käes, kelle valimisprogrammist keskkonna teema üldse puudub ja kes kliimaprobleeme raevukalt eitab. 

Kuidas viib rahvusliku iseseisvuse kaotamiseni riigirahanduslik vastutustundetus, teavad isegi meie lähimad lõunanaabrid, kaugematest rääkimata, ja seda lausa lähiaastatest. Aga Eesti rahandusportfell on nüüd inimese käes, kelle meelest vastutustunne ongi Eesti riigirahanduse ainus probleem, raha olemasolu ja allikad seda polevat. Ta on enda avalikult matemaatikas tuhmiks tunnistanud ning tema elulugu ja sõnavõtud räägivad põhimõttelisest rahakottide segiajamisest ja arvepidamatusest. Suure lahendusena lubab ta rahanduse dogmad purustada, olemata ise elu jooksul ühegi selle põhimõttega tutvust teinud, ja võtta laenu selleks, et võtta laenu.

Seejuures puudub koalitsioonil oma kokkulepete finantsplaan, nagu puudus ka valimislubadustel. Kolmandat aastat peaminister ütleb olevat avastanud alles äsja, millisesse seisu ta riigi rahanduse on viinud ning et reeglite kohaselt tuleb hakata tehtud vigu parandama, mitte uusi peale tegema. Küsimusele, kas ta ka sel korral asub eelarve reegleid enda kasuks ümber muutma, nagu ta esimese asjana tegi 2016. aastal, jättis ta parlamendis lihtsalt vastamata, nagu armastab jätta sadatele teistele küsimustele, millest tal pole kommet lasta end segada rohkem kui küsimuse ja küsija kommenteerimise võrra. Nii et me taas ei tea, kas tulevik läheb halvemaks.

Ohtlikud lubadused

Ühe julgeolekut suurendava asjaolu peab siiski ka ära nimetama – niivõrd kui sõnapidamatust selleks üldse pidada saab –, üldiselt ei kavatse koalitsioon enamust valimislubadustest täita. Neist loobuti teise asjana pärast lubadust mitte teha koostööd «selliste väärtuste» ja retoorikaga. Paraku tähendas see ka loobumist kahest riigile tähtsast lubadusest. Esiteks müüdi peaministriparteile maha konservatiivne kodakondsuspoliitika, teiseks eestikeelne haridus, mis pidanuks olema valimistejärgse valitsuse kõige tähtsam töö rahanduse taastamise kõrval. Irvitusena suurtele sõnadele enne valimisi lubati see-eest ametlikult hakata Eestis õpetama eesti keelt.

Kahjuks tõotatakse siiski täita just kõige küünilisem valimislubadus – jätta pensionärid ühe inimpõlve pärast ilma kolmandikust pensionist.

Kahjuks tõotatakse siiski täita just kõige küünilisem valimislubadus – jätta pensionärid ühe inimpõlve pärast ilma kolmandikust pensionist. Kuidas iganes seda detailides ei korraldataks ja retoorikas ei nimetataks, see on lühiajalise isikliku kasu nimel antav korvamatu löök põlvkondade tulevikule, Eesti rahanduslikule ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ning ka majanduse väljavaadetele. Lühiajaliselt toob pensioni vabatahtlikuks muutmine näilise pensionitõusu ning maksude lisalaekumist tuleviku arvelt, samuti kiirema hinnatõusu. Riigikassat see algatuseks heldelt täidab ja seda saab kohe jagama hakata. Aga veel üks võigas seos on asjal partei rahastamise ning tarbimislaenuäriga, millel tekib sellest juurdepääs pensionisambale, mis seni on seadusega võlgade eest kaitstud. Vanad halvad laenud saab tagasi võtta ja uusi halbu juurde anda.

Mille poolest toimuv ohutu on ja mis julgeolekuaspekt kõigest sellest üle jääb, oskaks veenvalt kirjutada ainult kaitseminister. Aga seda saanuks ta veel veenvamalt kirjutada ilma kogu ülejäänud jama korraldamiseta, ilma ekspertide tõrjumise, ajakirjandusvabaduse õõnestamise, inimgruppide ründamise, Euroopale vastandumiseta. Aga isegi traditsioonilise julgeolekuohu seisukohalt on praegune nõukogude, Uus-Vene ja rahvuspopulistliku konservatismi kombinatsioon Eesti valitsuses vaenlase unelmate võistkond.