Gabriele Neher: Leonardo da Vinci – ikka särav geenius ka 500 aastat pärast surma

Gabriele Neher
Copy
Osa Leonardo da Vinci «Mona Lisa» maalist
Osa Leonardo da Vinci «Mona Lisa» maalist Foto: akg-images / akg-images/Scanpix

Paar päeva tagasi möödus 500 aastat Leonardo da Vinci surmast. Nottinghami Ülikooli kunstiajaloo dotsent Gabriele Neher teeb sel puhul veebiväljaandes The Converstaion kunstniku elust ja loomingust väikese ülevaate. 

Ajatute loojate seas on Leonardo da Vinci mõistagi üks auväärsemaid, lugupeetumaid ja koheselt äratuntavamaid kunstnikke. Kuid Leonardot pelgalt väärikaks, traditsiooniliseks, miskitviisi vanamoeliseks ja igavaks «vanameistriks» lahterdades teeksime sellele erakordsele mehele küll ränka ülekohut.

Leonardo da Vinci.
Leonardo da Vinci. Foto: Rights Managed / Mary Evans Picture Library

Temas pole mitte midagi kopitanut ega ettearvatavat; tema isikupära ärritas ja nörritas ta kaasaegseid samavõrra kui tema silmipimestav ja aukartustäratav geniaalsus. Üks on kindel: igatahes polnud Leonardo mingilgi kombel vanamoeline ja igav.

2. mail 2019 möödus 500 aastat Leonardo da Vinci surmast. Prantsusmaal Amboise’is siitilmast lahkunud kunstnikku mälestatakse ka Suurbritannias tema võrratu loomingu väljapanekutega. Lausa 12 näitusel üle kogu riigi on igaühel esil 12 Leonardo joonistust, kõik pärit Windsori Kuninglikust kollektsioonist.

Joonistused pakuvad sissevaadet sellest, kuidas too kõiki pööraselt üllatanud teerajaja end ümbritsevat maailma õigupoolest nägi – sestap on kokku 144 teose üheaegne esitlemine igati paslik pühitsus Leonardo elutööle.

Leonardo teoste väljapanekud vääriks ehk isegi omaette turismituuri, kuna igaüks noist 12 näitusest keskendub eri teemale.

«Kassid, lõvid ja lohe» (ca 1517-18
«Kassid, lõvid ja lohe» (ca 1517-18 Foto: Wikimedia Commons

Näiteks Bristoli muuseumi ja kunstigalerii väljapanekul on joonistused loomadest ja nende tegevustest, sealhulgas eriti võluv «Kassid, lõvid ja lohe» (ca 1517-18), mis peaks lõplikult kummutama kahtlustused Leonardo «kuivikust vanameistri» kuvandist.

Da Vinci jälgib kasside toiminguid – ent lõppeks ei salvestu ta joonistustele enam kõigest kassid, vaid lisaks ka ülilummav tilluke lohe, kelle vonklev keha peegeldab selsamal paberilehel kasside liikumisi.

Leonardo kunstnikumeeled ei tahkunud iialgi ja tema joonistused ilmendavad ehedat loojat, kes suutis maalida majesteetliku «Püha õhtusöömaaja» ning samavõrra nautida ka kasside üleskritseldamist.

Kunstikoja õpipoiss

Oma ajastule tavapäraselt alustas Leonardo kunstnikupõlve meistri õpikoja sellina Andrea del Verrocchio ateljees – see mees oli Medici õukonnas väga hinnatud taidur, ühtlasi nii edukas ärimees kui ka kunstnik.

«Leda pea», ca 1505-8
«Leda pea», ca 1505-8 Foto: Wikimedia Commons

Renessansiaegne kunstnike töökoda koondas endas hulgaliselt erioskusi – täideti jõukate patroonide tellimusi ning koostöös mõne teise kojaga teostati suuremahulisi freskosid või üldehitustöid; lühiajaliste projektidena aga kavandati ja valmistati ka lihtsalt siravaid ehisskulptuure suvaliste bankettide tarbeks. Kunstnikelt eeldati suutlikkust disainida oivalisi ehteid ja rõivaid tollaste varakate Firenze kaupmeeste jaoks. Ent samal ajal võisid nad hoogsalt vorpida emadele lapse sünni puhul kingitavaid dekoratiivvaagnaid ja odavamal turul menukaid tahvelmaale, kopeerida vapikujundusi ja visandada maakaarte.

Meister Verrochio äri laadsed renessansiaegsed kunstnike töökojad olid edukad just nimelt tänu ühe katuse alla toodud oskuste kogumile – taoline meeskond oli ühtsena tugevam kui pelgalt oma üksikosade summa ja suutis sellide abil end ise üleval pidada. Ning Leonardo hiilgas kunstnikuna mitte üksnes ühel, vaid kõigil aladel.

Õukonnakunstnik

Leonardo teadvustas ka ise enda erakordset andekust ja väärtust võimaliku patrooni jaoks ning väljendas seda üksikasjalikult tööotsimise kirjas ühele Euroopa rikkaimale õukonnale – Milano hertsogile Ludovico il Moro Sforzale.

Ta tõi esile oma teadmised välikahurväe ja teisaldatavate sildade tõhusast projekteerimisest ja ehitamisest, kirjeldas oma oskusi kaevikute toestamise ja maastikukujunduse osas, rõhutas oma kogemusi arhitekti ja skulptorina ning ühtlasi kinnitas, et oskab «maalida mida tahes ja sama hästi kui kes tahes».

Milano hertsog võttiski napilt 30-aastase Leonardo tööle ning just Sforza õukonnas maalis kunstnik järgneva paari aastakümne vältel oma tuntuimad teosed: «Mona Lisa», «Püha õhtusöömaaeg», «Madonna kaljukoopas» ja «Daam hermeliiniga». Ühtlasi vermis ta ka oma patrooni kõige südamelähedasemat tellimustööd: Sforza isa elusuuruses ratsamonumenti. Kunsti mõõtmes ei võrrelnud Leonardo end oma kaasaegsetega, sest tõelisteks konkurentideks pidas ta vaid antiikaja suurmeistreid. Ning kestva kuulsuse saavutamiseks pidi ta kindlustama, et tema taiesed – eriti Sforza monument – saaks ehtsa meistritöö võrdkujuks. Need tööd pidid jääma tema oskuste ja teadmiste ületamatuteks tõestusteks.

Pariisi Louvre'i muuseumis Leonardo da Vinci maal «Mona Lisa»
Pariisi Louvre'i muuseumis Leonardo da Vinci maal «Mona Lisa» Foto: JEAN-PIERRE MULLER / AFP/Scanpix

Leonardo Milano-aastate suurimaks pärandiks ongi tema märkmeraamatud ja joonistused (mõned neist on väljas ka praegustel näitustel). Ning üheks nende joonistuste tekkepõhjuseks oli tema püüd täiuslikult tundma õppida kõike, mida ta võiks vajada selle ratsamonumenti parimal moel teostamiseks.

Leonardo pidi tundma õppima hobuse ja ratsaniku anatoomiat – tema märkmetes on kirjas erakordselt üksikasjalikud inimeste ja loomade anatoomia, liikumise ja ilmete uuringud; ta vaatles ikka ja jälle üht ja sama motiivi, kajastades lõputult selle pisimaidki variatsioone.

Leonardo da Vinci joonistused.
Leonardo da Vinci joonistused. Foto: Wikimedia Commons

Suure monumendi vormi valamiseks tuli Leonardol tunda metallide, tule ja mineraalide käitumist – ning ka metallivalu ja kuju püstitamise mehaanilisi protsesse. Sestap uuris ta masinaid, joonistas üles juba olemasolevaid mehhanisme, täiustas vanu ja leiutas uusi disaine. Leonardol oli tarvis teada tekstuuride pisimaidki detaile, kuid ta vajas ka kogu maastiku terviklikku käsitlust.

Da Vinci märkmeraamatud on teemade poolest entsüklopeedilised ning hingematvalt ilusad ja üksikasjalikud. Just neis jonnakalt visalt kulgevais joonistustes võimegi leida võtme selle ühe kõigi aegade suurima kunstniku ajatu kütkestavuse mõistmiseks.

Leonardo suri 500 aastat tagasi Amboise’is François I õukonnas, kuhu ta oli erru läinud pärast ühe 16. sajandi alguse vägevaima patrooni juures töötamist. Cesare Borgia sõjaväega kaasa reisides jõudis ta üles joonistada ka mõned kõige esimesed «linnulennu-vaate» maakaardid.

Paavst Leo X (Giovanni de’ Medici) õukonnas eksperimenteeris Leonardo peamiselt mehaaniliste «kellavärgi»-seadeldistega ja keskendus oma uuringuis üha enam ilmastikunähtustele nagu pilved ja veeuputused, ent ometi ei lakanud ta iialgi joonistamast.

Veehoovus. Leonardo da Vinci joonistus. 
Veehoovus. Leonardo da Vinci joonistus. Foto: akg-images / akg-images

Nautigem siis neid 500 aasta taguseid juba kunstiajalooks saanud joonistusi – ja hinnakem seda harukordset võimalust heita pilk ühe kõigi aegade suurima «renessansimehe» mõttemaailma.

Inglise keelest tõlkinud Endel Valdas

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles