Liia Hänni: ei taheta tegelda asjadega, mis hääli ei too

Liia Hänni Foto: Peeter Langovits

Kommentaar Raul Rebase arvamusloole «Naispuudega Eesti» (PM 13.12), kus Rebane kirjutas, et kui kokku võtta arvud, müüt ja juhtimine, siis on naiseks olemine tänapäeva Eestis puue.

Lahenduse otsimine algab probleemi nägemisest. Selles asi ongi, et enamasti ei nähta naiste poliitilises alaesindatuses probleemi. Sellele juhib Raul Rebane oma looga tähelepanu torgates kepi otse herilasepessa.

Eelmise sajandi algusaastatel oli Eesti naistele valimisõigust andes maailmas esimeste hulgas. Miks praegune olukord meil meenutab aga keskaega, kui laenata võrdlus Raul Rebase arvamusloost? Tõepoolest, eriti drastiliselt mõjub Eesti olukord võrrelduna Põhjamaadega. Põhjusi on lihtne leida nõukogude okupatsioonis ja demokraatia kängumises. Aga kaua võib? Meil on juba 20 aastat iseseisvat riiki, noorem põlvkond ei mäletagi enam, kuidas siis elati ja mis laadi võrdõiguslikkus valitses.

Arusaam soorollidest on kultuurifenomen, mida loosungitega ei murra. Need istuvad meis kõigis mingil kombel sees. Tunnetan seda enda puhul , kui mehele köögis toimetamisel tõkkeid sean.

Põhjamaade kogemus näitab, et muudatuse tõi naisliikumine, kelle üheks eemärgiks oli naiste suurema esindatuse tagamine poliitikas ja naiste positsiooni üldine parandamine ühiskonnas. Seda, et sama taktika töötab ka Eestis, õnnestus tõestada 1999. aasta valimistel, kus naiste esindatus riigikogus kasvas naisorganisatsioonide ühise jõupingutuse tulemusena 12lt 18le.

Edasise arengu pidurdumine annab tunnistust Eesti naisliikumise arengupeetusest, millel on oma objektiivsed põhjused.

Praegu domineerib poliitiline pragmatism - ei taheta tegeleda asjadega, mis hääli ei too. Naispoliitikud pelgavad marginaliseeruda, kui nad püüavad naiste alaesindatust poliitikas jutuks võtta. Üksikud julged materdatakse maha, eduks on vaja suuremat jõudu.

Riigikokku valitud naistel on seejuures täita eestvedaja roll. Seda tunnetades asutasid VIII Riigikogu naised parlamendi naisliikmete ümarlaua, mis lakkas tegutsemast 2003. aastal valitud X Riigikogu ajal. Praegu ametis oleva XII koosseisu naised on ümarlaua taastanud ja jääb vaid loota, et teod järgnevad.

Tegusid on aga vaja, sest silma ja kõrva riivavat kohtab igal sammul. Piisab vaid, kui meenutada rahvusringhäälingu poliitikasaateid, kus kogu ühiskonda puudutavaid teemasid arutavad tihtipeale mehed isekeskis.

Minu tunnustus Raul Rebasele ja teistele tublidele meestele, kel on piisavalt terav pilk näha läbi ühiskondlike eelarvamuste kivimüüri. Seda müüri saame lammutada ainult üheskoos – mehed ja naised.