Põltsamaale kavandatakse vaimse erivajadusega inimestele samasugust maja, nagu asub praegu Tallinnas Vasara tänaval. 

FOTO: AS Hoolekandeteenused

Suured, mitmesaja elanikuga hooldekodud tunduvad justkui jäänuk minevikust, kus ühiskonda mitte sobivad inimesed saadeti silma alt ära, aiaga piiratud elamispindadele. Lääne-Euroopas enam nii ei tehta ja meiegi veel nõukogude ajast alles jäänud suured erihooldekodud ootavad sulgemist. Eesmärk on psühhiaatriliste erivajadustega inimesed teiste sekka tuua. Nagu kirjutame tänases lehes, on päris elu plaanitust pahatihti keerulisem ja inimeste vastuseis terav.

Riiklik aktsiaselts Hoolekandeteenused on põrkunud kohalikega mitmes omavalitsuses, kuhu erivajadustega inimesed kolitakse suurtest hooldekodudest kortermajadesse ümber. Põltsamaa linna keskele plaanib riik eraldi suurt kortermaja, millele on aga vastuseis isegi vallavolikogu liikmete seas.

Riigi sõnul on mure teadmatuses ja vahest ka klassikalises «mitte minu tagaaias» suhtumises. Uued elanikud on niisama anonüümsed nagu kõigis suurtes kortermajades, käivad kinos ja teatris ning korraldavad oma elu samas tempos kui teisedki, ütleb riik. Neis majades, kuhu on üldjuhul kümne kaupa uusi naabreid toodud, räägivad Postimehega suhelnud elanikud aga teist juttu. Nende hinnangul on riigi plaanid küll üllad, kuid just psühhiaatriliste erivajadustega inimesed ei saa niisama lihtsasti hakkama. Pigem pingestavad nad kogu maja elu, käitudes ühel või teisel moel asotsiaalselt.

Ka hooldekodudest lahkujate pered pole kõik plaanist vaimustuses olnud. Kas seni suletud kogukonnas elanud patsiendid on võimelised teiste keskel hakkama saama? Kas neid võetakse leplikult vastu?

Reaalsus on see, et riik ei jaksa seniseid hooldekodusid igavesti pidada ning praeguse projekti jaoks on veel mõni aasta nähtud ette ka Euroopa Liidu regionaaltoetused. Erivajadustega inimeste ümberkolimine ühiskonda, teiste sekka on ratsionaalne nii majanduslikult kui ka pikemaajalise ravi mõttes, ent nagu selgub, on plaan oluliselt lihtsam teoorias kui praktikas.

Erivajadustega inimeste ümberkolimine ühiskonda, teiste sekka on ratsionaalne nii majanduslikult kui ka pikemaajalise ravi mõttes, ent nagu selgub, on plaan oluliselt lihtsam teoorias kui praktikas.

Seda, et Eesti inimesed ei taha oma kodukohas suuri muutusi, on viimased aastad värvikalt näidanud. Olgu tegu suurte tootmisprojektide või ka süstlavahetuspunktidega. See pole seejuures mingi Eesti eripära. Lõppude lõpuks on aga iga asula mõne inimese tagaaed – kas siis Erika tänav, Põltsamaa kesklinn või Emajõe kallas.

Vastuseis on üksikisiku tasandil igati inimlik, ent riigil on plaan paigas ja mitu erihooldekodu on viimaste aastate jooksul juba suletud. Nõnda peab ühel või teisel moel kokku leppima.

Projekti vedav Hoolekandeteenused on läinud mõne korteriühistuga nugade peale ja käib nüüd kohut, seejuures esimestes astmetes edutult. Niisuguse tegevusega kaaselanike sümpaatiat kindlasti ei võida. Kas pole kõik piisavalt läbi mõeldud, et on tekkinud sedavõrd tõsised probleemid?

Valutut integreerumist lubanud riik peab tagama, et kui praegune plaan igal pool ei toimi, siis leitakse sellele ka enamikku rahuldav lahendus. Kohtuskäimise asemel on tarvis jällegi suhelda ja kokku leppida.

Nii võib loota, et praegused mured võiks parandada ka aeg.