Suur Munamägi.

FOTO: Wikimedia

Koos ülaste õidepuhkemisega ilmnesid Lõuna-Eestis esimesed märgid toibumisest 2017. aastal maad raputanud haldusreformist, mis viimase veerandsaja aasta jooksul välja kujunenud poliitilised suhted segi paiskas, tuues kaasa mulluse segaduste aasta, mil uued KOVid tegelesid sisemiste vastuolude klaarimisega.

Nädalapäevad tagasi mahutasid 20 Lõuna-Eesti vallavanemat ja linnapead end Suure Munamäe vaatetorni kitsukesele katusele, et allkirjastada ühisavaldus aitamaks neist suurimal – Tartu linnal – saada Euroopa kultuuripealinnaks 2024. Teo kinnituseks löödi kokku klaasid mustsõstramahlaga. Kohapeal võis tajuda hetke ülevust ning nii mõnigi lausus hiljem, et tegemist oli ajaloolise momendiga, mille tähendus võiks olla laiem kui üks kampaania.

Lõuna-Eestil tulebki kokku hoida ning katsuda mõnest asjast lihtsalt üle olla. Seda mitte üksnes tartlaste suurt eesmärki silmas pidades.

Nõnda demonstreeris Lõuna-Eesti poliitiline eliit üle mitme aja oma positiivset ühtsust ja koostöötahet. Sõltumata sellest, milline erakond või koalitsioon millist valda või linna parasjagu valitseb, tuldi ühise eesmärgi nimel torni kokku. Tartu on lahkelt lubanud, et kultuuripealinnaks saades jagatakse tulevasi sündmusi ja saabuvaid turiste oma väiksemate Lõuna-Eesti velledega, mis tõotab kasu kogu piirkonnale. Kas sellest võib välja kasvada mingisugune suurem ja sidusam koostöö, näitab üksnes aeg.

Märgiline oli, et ühist tulevikku tuldi allkirjadega kinnitama just Suurele Munamäele, Eestimaa katusele, mis loob üleva ja teatud määral ka üleoleku tunde. Eesti kõrgeim küngas on varemgi tuntud lepingute kinnitamise kohana, sest kui abielud veel moes olid, tehti Suurel Munamäel tihtipeale pulmaliste ühispilt, ja kui see oli võimalik, tassis peig pruudi kätel üles torni (nüüd on selleks lift).

Lõuna-Eestil tulebki kokku hoida ning katsuda mõnest asjast lihtsalt üle olla. Seda mitte üksnes tartlaste suurt eesmärki silmas pidades. Olukorras, kus uus riigivalitsus on ametis peaasjalikult enese õigustamise ja teiste süüdistamisega, on Lõuna-Eesti lausa kohustatud pakkuma vastukaaluks Tallinnas toimuvatele rämeduste meistrivõistlustele Eesti ellu positiivseid eesmärke ja rõõmsaid tundeid.

Ja kuigi see oli kõigest üks morsipidu, mis Suure Munamäe tornis aset leidis, annab see siiski võimaluse uskuda, et poliitika, olgu või regionaalsel tasandil, võib Eestis olla ka heatahtlik, orienteeritud millelegi, mis inimesi ühendab, mitte meid igal võimalusel lahterdades ja kastidesse liigitades.