Täna on rahvusvaheline ajakirjandusvabaduse päev. Võiks öelda, et tänavu tuleb see 1994. aastast ülemaailmselt tähistatav päev teisiti. Teisiti, sest õhus on tunne ja aimdus, mõnel juhul lausa hirm, nagu oleks Eestis lood ajakirjandusvabadusega kehvasti. Vähemalt viimase paarikümne aasta jooksul pole see mäletatavasti nii olnud. Varem oleme ikka tundnud uhkust ühe maailma kõige vabama ajakirjanduse üle ning võtnud seda ilmselt üsnagi iseenesestmõistetavalt. Nüüd ühtäkki enam mitte. Samas pole objektiivselt mitte midagi katki – võrreldes 2018. aastaga oleme maailma pressivabaduse indeksis isegi koha võrra tõusnud ja asume nüüd 11. positsioonil. Pole paha.