Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/02/12128905t1habfa.jpg)
Eesti on üks pisike tellis suure, kogu Euroopat hõlmava maja seinas. Ent kui see tellis seinast välja tõmmata, võib terve hoone kokku variseda, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin eelseisvatest europarlamendi valimistest.
Euroopa Parlamendi valimised paistavad üpris igava teemana, kui otsustada valimisreklaami mahu ja teema käsitlemise aktiivsuse alusel Eesti ajakirjanduses ja ühismeedias. Reklaami vähesus on arusaadav: riigikogu valimiste järel haigutab parteide kassades tühjus. Pealegi on Eesti valijad olnud üsna passiivsed hääletama kandidaatide poolt, kes soovivad sombuse ja sajuse Tallinna välja vahetada kirka ja päikselise Brüsseli vastu. «Miks me peaksime küll teda selles aitama?» mõtleb valija kadetsedes.
Kes lähevad valima?
2004. aastal oli Euroopa Parlamendi valimistel Eestis osalusprotsent 26,8, tõustes 2009. aastal 43,9 protsendini. 2014. aastal langes osalus aga 36,5 protsendi peale. Seda on ligi kaks korda vähem kui 2015. aasta riigikogu valimistel, mil valimisjaoskonda ilmus 64 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Ei saa aga välistada, et tänavustel maikuistel valimistel näeb jälle valijate suuremat aktiivsust. Seotud on see mõistagi Jüri Ratase valitsusega, mille loomine vapustas kogu Eestit, eriti aga Keskerakonna traditsioonilisi valijaid.
Riigikogu valimistel võis niigi näha rahulolematust Ratase esimese valitsusega, mis väljendus Keskerakonna poolehoidjate väiksemas osalemises. Mais saavad aga valijad võimaluse näidata kollektiivset usaldamatust selle koalitsiooni suhtes, nii et osalusprotsent võib tõusta. Protestihääletus näitaks rahva rahulolematuse ja nördimuse kasvu. Ent, nagu teada, valimissedelil ei ole rida «kõigi vastu». Seetõttu võib protest väljenduda kandidaatide toetamises põhimõttel: mida vähem keskerakondlasi ja konservatiive, seda parem.
See annaks teatava eelise sõltumatutele ning Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide kandidaatidele. Juba nüüd on ilmne, et Yana Toom, eelmiste Euroopa Parlamendi valimiste suursoosik Keskerakonnast, on sattunud riskitsooni. Tema ambivalentne suhtumine liitu EKREga on praeguse Euroopa Parlamendi saadiku toetust tunduvalt kahandanud. Yana Toomi vastu astuvad avalikult välja ajakirjanikud ja eksperdid, kes varem kuulusid tema toetajate sekka. Kõige põhjal otsustades üllatas see Yana Toomi, kes ei ole harjunud nii ägeda kriitikaga oma kaasmõtlejate suust. Saadiku närvid on järele andmas ja Yana Toom on hakanud ühismeedias blokeerima kõiki, kes on söandanud talle märkusi teha ja mõistnud teda hukka koostöö eest «natsidega». Yana Toomi positsioonide nõrgenemine suurendab Euroopa Parlamenti pääsemise šansse nii endisel keskerakondlasel Raimond Kaljulaiul kui ka vastsel keskerakondlasel Igor Gräzinil, kes kumbki, paistab, erilist armastust Helmete perekonna vastu ei tunne.
Yana Toomi positsioonide nõrgenemine suurendab Euroopa Parlamenti pääsemise šansse nii endisel keskerakondlasel Raimond Kaljulaiul kui ka vastsel keskerakondlasel Igor Gräzinil, kes kumbki, paistab, erilist armastust Helmete perekonna vastu ei tunne.
Valijate osalemise protsendi suurenemine võib kaasa tuua ka tõsise poliitilise kriisi, mis haarab keerisena endasse terve Eesti. Meeldib see meile või mitte, kuid just Euroopa Parlamendi valimised annavad vastuse praeguse hetke põletavaimale küsimusele: kas Eesti püsib demokraatia ja eurotsentrismi põhimõtete juures või loobutakse liberaalsest pärandist ja komberdatakse autoritarismi ja egalitarismi suunas. Mulle kui kõrvaltvaatajale on täiesti ilmne, et praegusel ajalooetapil määravad Eesti ees seisvad ülesanded kindlaks kitsa ettevõtjate ringi ärihuvid. Mõnikord langevad need kokku riiklike huvidega, aga sagedamini on nendega vastuolus. Näiteks Eesti aktiivsuse kasv «Vene suunal» võib tõepoolest keskmise pikkusega perspektiivis tuua mõningatele Eesti majanduse sektoritele kasu. Aga pikema aja peale ette vaadates ootavad ees vältimatud kaotused nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes.
Balti Vene vabanemine
Illusioon Venemaale lähenemisest on juba elavdanud venekeelses elanikkonnas revanšistlikku meeleolu. Ühismeedia kubiseb umbes sellistest üleskutsetest: «Balti Vene [Балтийская Русь] saab vabaks!» Iseenesest tundub ju süütu teema: Eesti ärimaailm arutab Venemaa transiidi taaselavdamise küsimust ning toob eeskujuks Soome ja Venemaa suhted. Kuid niisugused arutelud ainult heidavad hagu vene natsionalismi kaminasse. Juba on valmis plaan taastada Eesti ja Venemaa sõprus ja koostöö, mille üksikasju leiab nii Venemaa saitidelt kui ka Eesti ühismeediast.
Plaani kohaselt tuleb luua Ida-Virumaal vene kultuuriautonoomia, vene keelele anda ametlik staatus, Eesti peab NATOst lahkuma, Venemaa-vastased sanktsioonid tuleb tühistada, Pronkssõdur peab naasma Toompeale, Andrus Ansip tuleb anda kohtu alla kriisi provotseerimise eest suhetes Venemaaga. Sisuliselt esitab Kreml «vene uulitsa» häälel Eesti riigile ultimaatumi: «Tahate transiiti, jah? Siis täitke meie nõudmised!» Otse meie silme all kaotab Eesti imekspandaval moel oma liidrirolli Balti riikide mitteametlikus liidus.
Otse meie silme all kaotab Eesti imekspandaval moel oma liidrirolli Balti riikide mitteametlikus liidus.
Nii et nüüd tänab Ukraina presidendivalimised võitnud Volodõmõr Zelenskõi NATOt, ELi ja Leedut toetuse eest Ukraina rahvale võitluses Venemaa okupatsiooni vastu. Eestile tänulikkust ei jagunud. Ukraina ajakirjanduses kirjutatakse, et Leedu ja Läti mõistsid hukka Vladimir Putini korralduse hakata nõndanimetatud Donetski ja Luganski rahvavabariigi elanikele andma Venemaa passe. Eestit selles seoses ei mainita. Brüssel on hoidnud seni Eestis toimuva kohta suu kinni. Nähtavasti on ametlik Tallinn oma kanaleid pidi pidevalt jaganud selgitusi ja kommentaare. Kuid Eesti autoriteet on kolinal kukkunud.
Eesti, see Euroopa kaugeim eelpost võitluses Venemaa agressiooniga, on andnud põhjust kahelda enda tõsikindluses ja suutlikkuses tulla toime meie aja probleemidega. Selgepiirilise majandusliku perspektiivi puudumine ja poliitilise liikumissuuna ebakindel vonklemine pangaskandaalide taustal võivad ajendada väliskapitali lahkuma ja kahandada investeerimist Eestisse.
Tulevik Euroopas
Eesti riskib kaotada Euroopa, Euroopa on aga juba kaotamas Eestit. See ei ole minu arvamus, vaid fakt uuringu alusel, mille korraldas riigikaitse ja julgeoleku teadmiskeskus. Eesti venekeelse noorsoo küsitlus näitas, et 84 protsenti usutletuist ei usu Venemaa ohu tõelust, üle 60 protsendi pooldab Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide leevendamist, ainult 30 protsenti toetab Eesti kuulumist NATO ridadesse ja kõigest 22 protsenti arvab, et kuulumisest Euroopa Liitu on Eestile rohkem kasu kui kahju. Paigast on ära samuti julgeolekupoliitilised hinnangud: Kaitseliitu usaldab 22 protsenti venekeelsetest noortest ja ainult kuus protsenti on seisukohal, et sõda Ukrainas on Venemaa poliitika tagajärg. Eesti venekeelsete noorte sellised väärtushinnangud annavad tunnistust riikliku poliitika läbikukkumisest lõimida venelasi Euroopasse. Venelaste põlvkond, kes on sündinud ja üles kasvanud juba iseseisvuse taastanud Eestis, ei näe Eesti kuulumises NATOsse ja ELi mingit mõtet. Vene noored tunnevad peamiselt ühtsust Venemaaga, mitte aga Eesti ega ka mitte Euroopaga.
Eesti venekeelsete noorte sellised väärtushinnangud annavad tunnistust riikliku poliitika läbikukkumisest lõimida venelasi Euroopasse.
Seepärast peaks Eesti rahvas saatma Euroopa Parlamenti sellised saadikud, kes edendaksid seal riigi huve, taastaksid Eesti maine ja tugevdaksid Euroopa Liitu kui Eesti iseseisvuse püsimise garanti. Eesti saadikud peaksid innukalt vastu astuma Venemaa propaganda laostavale mõjule ja võitlema Venemaa sekkumise vastu Eesti ja Euroopa siseasjadesse. Kui aga Eestist valitud saadikud hakkavad hoopis raputama Euroopa alustalasid, nõuavad sanktsioonide leevendamist Venemaa suhtes ja toetavad jätkuvalt Bashar al-Assadi režiimi Süürias, ootab Tallinnat ees lohutu tulevik. Eesti on üks pisike tellis suure, kogu Euroopat hõlmava maja seinas. Ent kui see tellis seinast välja tõmmata, võib terve hoone kokku variseda.
Küllap lebab Anton Vaino seifis juba nimekiri Eesti «üleminekuvalitsuse» liikmete nimedega. Koostatud, noh, niisama, igaks juhuks. Juhuks, kui Kremli plaan rakendubki, kui Eesti rahvuslik kodanlus astub kollaboratsiooni teele ja Tallinnast saab jälle Vene Reval. Eks me näe …
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane