Indrek Seppo

FOTO: Erakogu

Läti kordab viimastel päevadel meil aasta tagasi nähtud devalveerimispaanikat või rahavahetusfirmade unistuste nädalat. Seekord on siis kullipilguga Ventspilsi pensionärid need, kes enne finantsinspektsioone, reitinguagentuure ja suurinvestoreid suutnud läbi näha Swedbanki jätkusuutmatuse. Kommentaariumides on sellegipoolest levimas paar iseenesest põhjendatud küsimust: kas pole mitte nii, et ükskõik kui rumalal põhjusel pangajooks toimub, on mõtet sellega ühineda, sest tegemist on isetäituva ennustusega? Ja kuidas ikkagi peaks toimima hoiuste tagamine ja kas see on üldse usutav?



Esitan nüüd oma nägemuse, miks ebaratsionaalne pangajooks ei Lätis ega Eestis ühtegi tervise juures olevat panka praegu pikali lükata ei suuda ning kuidas ja miks hoiuste tagamine mu hinnangul praegu väga kenasti toimiks. Pankade peamine funktsioon on homse raha muundamine tänaseks ehk laenu andmine ja vastupidi, hoiuste kogumine. Hoiused on tavaliselt lühemaajalised (või kes meist on hoiustanud 20 aastaks) ja laenud pikaajalised. Kas pole siis nii, et kui kõik hoiustajad oma raha ükskõik mis põhjusel korraga välja tahavad võtta, polegi järelikult pangal midagi teha, sest pikaajalist laenu ta tagasi küsida kohe ei saa ja inimesed jäävad rahata?

Läinud neljapäeval teatas Euroopa Keskpank lisaks intressimäärade alandamisele ka seda, et lubab kohalikel keskpankadel anda edaspidi laenu pelgalt laenuportfelli tagatisel. See tähendab, et kui keskpank usub, et tegemist on likviidsusprobleemiga – pangal on piisavalt homset raha, kuid pole tänast raha –, saab ta esimese tagatisel viimast. Rootsi keskpank teeks silma pilgutamata sedasama. Ei Swedbankil ega SEB-l ole probleemi laenata sisuliselt päevapealt rohkem raha kui kõik Baltimaade hoiused kokku.

See ei oleks midagi erakordset, vaid finantskriisi ajal korduvalt läbi mängitud stsenaarium. Ega sellistest laenudest suurt räägita (näitavat panka halvas valguses), kuid hiljuti selgus, et USA keskpank laenas Morgan Stanleyle 2008. a septembris nädala jooksul kaheksa korda rohkem, kui oli Morgan Stanley enda turuväärtus. Rootslased ise olid valmis 2009. a oma finantssektorisse panustama 150 miljardit eurot (võrdluseks: kogu Eesti hoiused on suurusjärgus kümme miljardit ­eurot, eraisikute hoiuseid sellest alla poole), Eestile avati tookord igaks juhuks miljardieurone krediidiliin.

Pankadel oleks sutsu ebamugav – vaja teha paberitööd, mingil määral on kulusid, kuid kokkukukkumisest oleks asi kaugel ka siis, kui viimnegi hoius välja võetaks. Need kulud ei oleks argument siinsest laenuportfellist ja turust loobumiseks.

Pangajookse on juba eos ära hoidma seatud hoiuste tagamise fondid. Eestis on eraisikute hoiused praegu tagatud 100 000 euro ulatuses inimese kohta pangas. Hoiuste tagamise fond peab panga tegevuse peatamise korral hoiuste väljamaksmisega alustama hiljemalt 10. tööpäeval alates hoiuste peatamisest ning lõpetama hiljemalt 20. tööpäeval pärast hoiuste peatamist (tegelikult alustatakse väikeste väljamaksetega tavaliselt paar päeva pärast panga sulgemist).

Kui fond sellega hakkama ei peaks saama, on võimalik esitada talle nõudeid, kuid see on praegu kõike muud kui tõenäoline. Sellist asja, et ühel pisikesel Euroopa Liidu liikmesriigil lastaks oma hoiuste tagamise põhimõttest loobuda, lihtsalt praeguse finantsilise ebastabiilsuse tingimustes läbi ei lasta. See oleks liiga kole signaal. See raha laenatakse meile väga kiiresti. Järgmisel hommikul tuldaks ise pakkuma. Ülemaailmne finants-Harmagedoon oleks võib-olla iseküsimus, kuid praegu on finantsmaailmas vähe usutavamaid asju kui see, et hoiused on tagatud.

Kuidas me selle raha tagasi maksaksime? Kui tegemist on ebaratsionaalse pangajooksuga (Ventspilsi pensionärid ei pruugi pangandusküsimustes olla täiesti eksimatud), siis väga lihtsalt: müüksime vara maha või ootaksime, kuni laenud tagasi makstakse. Kui mõni pank oleks ka tegelikult hädas – kohustused oleksid suuremad kui varad –, tuleks puudujääk kinni maksta. Siin tuleb juba loota finantsinspektsioonile, et nad ­õigel ajal jaole saaksid. Praegu on küll väga raskelt usutav, et mõni pank, kes meil tõesti midagi mõjutada saaks, Parexit või Snorast suudaks teha, kuid Eesti riik suudab praegu laenata vajadusel sisse raha ka absoluutselt kõigi Eesti hoiuste ulatuses.