Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane kirjutab, et kui kokku võtta arvud, müüt ja juhtimine, siis on naiseks olemine tänapäeva Eestis puue, invaliidsustasu makstakse aga välja pikema elueaga.
Raul Rebane: naispuudega Eesti (6)
13. detsember 2011, 09:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavustel riigikogu valimistel vähenes naiste arv 24-lt 20-le. Arvudes pole ju langus suur, aga näitab siiski trendi. Enne seda võis asja rahulikult võtta, et «protsess on käimas» ja «teeme komisjoni», mis on tavaline meetod ebameeldivate arutlusteemade edasilükkamiseks. Nüüd on selge, et protsess ei ole käimas ja komisjon ei aita, tegemist on palju suurema probleemiga. Kindlasti ühe suuremaga, mida Eestil üldse tuleb lahendada.
Järgneva looga üritan tõestada, et naised on riigi juhtimisest kõrvale jäetud ja veel suurem häda on selles, et me ei pea seda hädaks.
Hirmsad arvud
Naiste osakaaluga parlamendis on Eesti 188 riigi arvestuses nüüd keskel. Maailma keskmine on 19,1 protsenti, meil 19,8 protsenti ehk oleme samas pundis Malawi, Nicaragua, Moldova ja El Salvadoriga. Meil on üks naisminister ja see fakt asetab meid riikide arvestuses kuskile saja piirimaile. Strateegia «üks naine korraga» jätab meid kõvasti maha ka Lätist, Leedust ja enamikust kultuurriikidest. Veel vähem ehk null on riikides, kus naised ei tohi oma nägu näidata ega ujumas käia ehk kuskil idas. Naisi ei olnud ka NSVLi poliitbüroos.
500 suurema käibega firma juhtide ja nõukogu liikmete hulgas on Eestis naisi umbes 15 protsenti, börsil noteeritud firmade juhatuses seitse protsenti...
Uskumatu arvu leiame IRLi praktikast: 152st sellest erakonnast pärit kohaliku omavalitsuse juhist on naisi 11. Kuidas need 11 sinna meestesauna trehvasid, vajab muidugi eraldi uurimist. Euroopa suurim meeste ja naiste palgavahe (umbes 30 protsenti) on selle kõrval lihtsalt lisalusikatäis suhkrut meeste tassi põhjas.
Sellised ja veel hullemad arvud liiguvad konverentsilt konverentsile, artiklist artiklisse ja ausalt öelda, ega keegi eriti ei ärritu. Kui neist räägib veel naine… Siis võib üldse üle vaadata.
Pärnu juhtimiskonverentsi samateemaliseks ettekandeks valmistudes nägin, et paljud peavadki Eesti olukorda täiesti normaalseks ja on veendunud, et kõik meeste eelised ongi ausalt teenitud ja põhjendatavad meie füsioloogiliste ja vaimsete erinevustega ehk mees on jumalast antuna targem ja tugevam. Samalaadsed geneetilised müüdid (must ei kõlba presidendiks, valge ei jõua joosta, kana pole lind...) liiguvad Eestis veel tihedalt ka avalikus infoväljas.
Eesti naismütoloogiast
Kes soovib täiskomplekti eelarvamusi naiste kohta ühest kohast kätte saada, see lugegu Urmas Espenbergi artiklit «Uue matriarhaadi ähvardavad visioonid» (Delfi 28.11). Saame teada, et täielik võrdsus on sotsiaalne utoopia, et naise peamised vahendid meeste üle domineerimiseks on ilu, kosmeetika ja seksuaalsus, et patriarhaalne islam ja bütsantslik Venemaa sõidavad homolembesest ja feministlikust Euroopast lihtsalt üle, et sajandeid ühe või teise soo käes olnud eluvaldkonnad hägustuvad ja see on kangesti paha. Siin on ilmselt silmas peetud seda, et mees peab odaga mammuteid taga ajama ja naine imetama, muud võimalust ei ole.
«Naised armastavad raha rohkem kui mehed,» on väide Janek Mäggi palju vastukaja tekitanud loos «Mees, kel pole raha, pole mingi mees» (PM 04.11).
Kommentaatorid on raevukamad, ka ilma presidendi sõnauseta on tekkinud uusi termineid, nagu feminatsid, isegi radikaalfeminatsid, zoovolinik, feministlik-homoseksuaalne ühiskonnamudel ehk selgelt mingi haigus arvutiteksti kujul.
Kui võtta kokku arvud, müüt ja juhtimine, siis järeldus ei lohuta. Olla naine tänapäeva Eestis on tegelikult puue, invaliidsustasu makstakse aga välja pikema elueaga.
«Kuradi keskaeg, jumala eest,» kui südamest öelda.
Kuidas me selliseks oleme saanud?
«Tõe ja õiguse» esimeses osas öeldakse Vargamäe Krõõda kohta, kui õed-vennad soovitasid tal Andresele mehele minna, et see jaksab naist toita: «Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?» Krõõda sõnum on selge – naine on inimene, võrdne ja suudab ennast toita – ja nii mõtles eesti naine ligi 150 aastat tagasi. Siis me veel mahajäänud ei olnud, midagi läks untsu hiljem. Millal, on tegelikult lihtne leida.
President Toomas Hendrik Ilves pani 19. novembril Eesti Naisüliõpilaste Seltsi aastapäeval peetud kõnes näpu õigesse kohta: «Meie praegused suhtarvud peegeldavad osaliselt veel okupatsiooniaegse, niinimetatud Nõukogude ühiskonna äärmiselt seksistlikke mängureegleid ja tagajärgi.»
Satiirik Mihhail Žvanetski on NSVLi kohta sama mõtte öelnud teiste sõnadega: «Päeval on naiste poliitiline mõju meie maal väga väike.»
Oscari võitnud film «Moskva pisaraid ei usu», mida Ronald Reagan vene hinge tundmaõppimiseks enne kohtumist Gorbatšoviga koguni viis(!) korda oli vaadanud, paneb i-le täpi. Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.
Absoluutsete juhtimisvolitustega isa-toitja mütoloogiline kujund, keda Uku Masing nimetab muide kulda pasandavaks eesliks, on Nõukogude aja vapralt üle elanud ja mõjutab meie sugudevahelise suhtlemise praktikat tänapäevani.
Pahad Põhjamaad ja Heidi
Oma vaimsel nõukogudemaal elavatel inimestel ei oleks Eestis suurt midagi muretseda, kui neid Põhjamaid kõrval ei oleks. Nende elu ja suhtumine naistesse tekitavad segadust. Mingil põhjusel on seal parlamendis naisi Taani 38 protsendist Rootsi 45 protsendini, valitsustes tihti ligi pooled ministritest, naised on peaministrid ja presidendid. Firmades on hulganisti naisi-tippjuhte, karjuvat soolist erinevust pole juhtimistasandil enam kuskil.
Kui need riigid on meie strateegiline eesmärk ja eeskuju, kuuludes enamiku näitajate poolest maailma tippu, siis oleks kõvasti seletamist, mismoodi nad sinna jõudsid, kui meie ettekujutuse järgi pehmema ajuga olendid, naised, on võimu juures!
Lihtsam on mitte seletada, vaid käituda nagu alati ehk võtta seisukoht juba ette. Häbiväärse kogemuse sel teemal saime alles neil nädalail. Paljudes väljaannetes kolgiti korralikult 30-aastast naist, muuseumidirektori kandidaati. Ta ei valinud ennast ise, seda tegi komisjon, aga see ei lugenud. Preilil oli meediakajastuste järgi hulk puudujääke: blond, noor, võhik, modell, kellegi girlfriend jne. Serviti panid ka naised ja veel julmemalt.
Kui kujutada hetkeks ette, et selle kandidaadi nimi ei oleks olnud Heidi, vaid Heido ja kõik muud tunnused oleks olnud samad, kas siis oleks selline möll tulnud? Loomulikult mitte, Heido valimise uudist oleksid tähele pannud vähesed, sest loodusmuuseum ei ole just maailma keskpunkt. Seega ei pekstud mitte kandidaadi omadusi, vaid naist. Teda võib, tal on keeruline vastu lüüa. Kui see ei ole alatu, siis mis see veel on?
Naised said siit järjekordse kinnituse, et meestega samale positsioonile tõusmiseks pead sa üldjuhul olema kõvasti kõvem, natukesest ei piisa, ja sa oled avalikus tajus siiani erinevus, seejuures mitte eriti rikastav erinevus.
Kokkuvõtteks
Väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat. Naftat meil ei ole.
Tunnistada, et «kallutatud struktuurid» on tegelikult meie ajudes ja naiste roll selles riigis tuleb ümber mõtestada, on raske, aga hädavajalik. Vajalik ka seepärast, et meie väheste, väheharitud ja vara surevate meeste hoorattalint on maha jooksmas ja me vajame juhtimisse hädasti värsket verd ja uut energiat.
Selle strateegilise ülesande tähtsuse rõhutamiseks toon ma võrdluse, mis paljudele kindlasti ei meeldi, aga mille õigsuses olen siiralt veendunud. Kas tulumaks on astmeline, astmetu või keskmise lõnksuga, sel pole eeltoodud probleemistikuga võrreldes pea mingit tähtsust, suures pildis vaid taktikaline tähtsus.
Selle loo sõnum meestele on lihtne ja ma loodan, et mõnele abistav: parem koos ujuda kui üksi uppuda!
Mõned järeldused
• Andekus, ka juhtimisandekus, on piiratud rahvuslik ressurss. Praegu jätame suure osa oma võimekusest kasutamata, naised on juhtimisest sama hästi kui eemal.
• Praegu toimub terav imagoloogiline võitlus nõukogudeaegsete hierarhiliste ja põhjamaade horisontaalsete soorollide mudelite vahel. Nõukogude mudel on Eestis praegu veel tugevam ja see on meie suurim erinevus eeskujuriikidest.
• Erakonnad peaksid olema võimaluste võrdsustamise võitluse eesrinnas, aga ei ole. Poliitilisi trende oleks põhjust tähelepanelikumalt jälgida, ka seda, mida teeb IRLi suurkogu 28. jaanuaril. «Raudne äraostmatus» kui strateegia on nüüdseks läbi, neil on uus võimalus.
• Meie endisest ajast pärit sügav psühholoogiline vastumeelsus kvootide, limiitide, fondide ja muude seesuguste piirangute vastu võib olla tõsine takistus, kui üritatakse minna lihtsat teed pidi ja hakatakse naisi väevõimuga määrama. Hoiakuid ei muuda jõuga.