Volinik: korruptsioon õõnestab endiselt Euroopat

Cecilia Malmström. Foto: SCANPIX

Euroopa Liidu siseasjade volinik Cecilia Malmström kirjutab, et korruptsioon on Euroopa Liidu riikides endiselt suur probleem ning ligi pool eurooplastest on arvamusel, et korruptsioonitase on viimase kolme aasta jooksul tõusnud.

Eelmisel reedel oli ÜRO rahvusvahelisel korruptsioonivastane päev. Selles kontekstis valmistab pettumust tõdemus, et vaatamata meie paljudele senistele poliitilistele algatustele pole kogu ELi hõlmava korruptsioonivastase võitluse reaalsed tulemused rahuldavad.

Korruptsioon on haigus, mis hävitab riiki seestpoolt. See uuristab järk-järgult ühiskonna kultuurilist, poliitilist ja majanduslikku alusstruktuuri, õõnestades usaldust demokraatlike asutuste vastu, nõrgestades poliitilise juhtimise usaldusväärsust ning toites tihti organiseeritud kuritegelikke rühmitusi.

Mõningate hinnangute kohaselt ulatuvad ELi korruptsioonikahjud majandusele 120 miljardi euroni aastas, mis vastab umbes 1% ELi SKT st ning on palju kulukam kui summa, mida liit kulutab organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastasele võitlusele ning varjupaiga, sisserände- ning piiripoliitikale kokku.

Äsjased küsitlustulemused näitavad, et kolm neljandikku eurooplastest peavad korruptsiooni oma riigis suureks probleemiks ning kogu Euroopas tunnistatakse üksmeelselt korruptsiooni esinemist kõigil valitsemise tasanditel.

Nende uute statistiliste andmete juures on ehk aga šokeerivaim üldine paratamatuse tunne ja korruptsiooni aktsepteerimine, mis näitab, et suurem osa eurooplasi peavad korruptsiooni oma riigi ärikultuuri vältimatuks ning lahutamatuks osaks. Siiski on rõõmustav, et vaatamata üldisele negatiivsele hoiakule tunnistavad vaid vähesed isiklikult korruptsiooni ohvriks langemist.

See on lootustandev, kuid ei muuda asjaolu, et 27 liikmesriigist 24 arvab enamik kodanikke, et nende valitsuse jõupingutused korruptsioonivastases võitluses ei ole tõhusad.

Mitu korda oleme öelnud, et on viimane aeg midagi ette võtta? Eurooplased ootavad, et riikide valitsused ning kohtuvõim ja politsei asuksid otsustavalt tegutsema.

On positiivne, et paljude poliitikute ja avalike asutuste päevakorras on korruptsioonivastane võitlus prioriteediks seatud. Kuid ka parimate kavatsuste korral on sõnade teoks saamise aeg pikk. Üldsuse umbusaldus poliitikute vastu raskendab olukorda veelgi. Tõepoolest, küsitlustulemused näitavad, et kui vajatakse abi korruptsioonijuhtumi lahendamisel, on poliitikud viimased, keda eurooplased lahendi leidmisel usaldavad.

Kas see tähendab, et EL ei mängi siin mingit rolli? Vastupidi, tendents osutab sellele, et ELi uus korruptsioonivastane poliitika võib reageerida üldsuse muredele ja ootustele. Enamgi veel, finants- ja võlakriis kinnitab vajadust avaliku sektori kulutuste usaldusväärsuse ja läbipaistvuse järele.

See ei tähenda, et vajalikke õigusakte ei oleks juba olemas. Suures osas on rahvusvaheliste või Euroopa Liidu meetmete või siseriiklike algatuste abil vastu võetud õigusaktid juba olemas.

Näiteks võttis Euroopa Komisjon käesoleva aasta juunis vastu korruptsioonivastase paketi ning ELi järelevalve- ja hindamiskorra. ELi korruptsioonivastase võitluse aruanne avaldatakse alates 2013. aastast iga kahe aasta järel, et tuua esile nii häid tavasid, negatiivseid muutusi liikmesriikides kui ka ELi suundumusi ja vajakajäämisi. Samuti esitame varsti ettepaneku täiendavate, eelkõige kurjategijate vara konfiskeerimise ja riigihanke-eeskirjade reformi käsitlevate õigusaktide kohta.

Korruptsioon on aga keeruline probleem ning üksnes õigusaktide abil ei ole võimalik tulemusi saavutada. Vajame tihedamat koostööd kohtu ja politsei vahel, paremat statistikat kuritegevuse kohta ning tõhusamat pettusevastast poliitikat Euroopa tasandil.

Suurem tähelepanu korruptsioonivastasele võitlusele peaks saama laienemisprotsessi ning meie ja EList väljaspool asuvate riikide vahelise arengu- ja abikoostöö osaks. Ent eelkõige vajame poliitilist juhtimist, et muuta soovid reaalsuseks.