Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

ARHIIV Teet Korsten: kui mina oleks Mart või Martin Helme, ma oleks murelik (57)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
EKRE tutvustas ministrikandidaate.
EKRE tutvustas ministrikandidaate. Foto: Eero Vabamägi

Lugu ilmus esmakordselt 1. mail 2019. aastal.

Ma kindlasti ei eksi, kui võrdlen erkreiite sügavalt usklike inimestega. EKRE valijaskond on kui ususekt ja iseenesest pole sellest ei head ega halba. Kõigi maailmavaadete toetajad on milleski nagu usklikud. Aga uurime, mis sellest EKRE asjast tuleneb, arutleb Põhjaranniku ajakirjanik Teet Korsten.

Algselt olid ka esimesed kristlased ususekt. Kuni nende sekti usust sai riiklik religioon. Ususekt, ammugi mitte tulevane maailmausund, ei teki tavaliselt minu nägemuse järgi kellegi teadliku töö tulemusena – vähemalt mitte 100 protsenti. Üksikisiku osa on seal pigem alla kümne protsendi.

Näiteks perekond Helmed üksi pole võimelised ususekti looma. EKRE asetub ka maailmatrendi – sellest peaks iga loll aru saama. Eliit ehk paha, süvariik, reptiilid, Soros ja nii edasi. Kus on nõudlus, sinna tekib ka pakkumine. Kus on tühi koht, sinna võib oma seemne lasta.

Ususekti realiikmed on oma usus palju pimedamad ja fanaatilisemad kui sektipealikud. Sektipealikud võivad isegi oma sekti tavaliikmeid põlastada – neid näiteks rumalaiks lambaiks pidada. Aga ilma nendeta ei saa ja sestap ei tohi ka seda põlgust väga välja näidata.

Aga nüüd on EKRE juhid paraja portsu (s)ees. Kui nad olid võimust eemal, oli lihtne seda süvariiki paljastada, tänitada ja ilkuda. Nüüd ollakse võimul ja nüüd on neil ju pealtnäha kõik võimalused näidata, et haud on tühi – igaks juhuks märgin, et mu kõne on siinkohal kujundlik.

Tegelikult nende juhid teavad väga hästi, et aednik tassis Jeesuse laiba ära. Mida siis teha? Esmalt tuleb jätkata oma tavapärase jauramisega. Usutunnistust tuleb lugeda ju iga päev ja jüngrid nagunii usuvad, et kõige hirmsamad asjad, mis Eestit ähvardavad, on pagulaste hordid ja homod.

Aga kuna ollakse valitsuses, tuleb midagi ka näidata. Mõni imetegu sooritada – keegi jalutu kõndima panna, keegi surnuist äratada. Ja kindlasti on märtreid vaja. Ilmselt Marti Kuusik märtriks ei sobi, sest tema tegelik lugu tuleb nagunii välja.

Kui mina oleks Mart või Martin Helme, ma oleks murelik. Mingil hetkel jääb jauramisest väheks. Aga riigipööret ei lase Isamaa ja Keskerakond korraldada. Ilmselt ei laseks.

Siiski, siinkohal tulevad appi EKRE kriitikud. Mida rohkem nemad jauravad, mis on igapäevane ja süstemaatiline ning seda ei suuda keegi lõpetada. Need jaurajad – enda arust liberaalsete õiguste eest seisjad, hea tahte inimesed – on samuti sallimatu ususekti liikmed, aga nemadki ei saa ise sellest aru. Seda enam tunnevad EKRE toetajad, et neid ja nende juhte rünnatakse ülekohtuselt, et nad on piiratud kindluses, et nende asi on õige.

Tagasi üles