Vägivald. Fotolavastus.

FOTO: Kristjan Teedema

Inimene, kes on elanud vägivalla kütkeis ja kodus, kus tuleb isegi hingetõmbeid ja ohkeid kaaluda, kuna iga vale liigutus või silmavaade võib saada saatuslikuks, igatseb üle kõige rahu.

Ta igatseb rahu isegi siis, kui ta täpselt enam ei mäleta, mis rahu on. Ta igatseb rahu eriti valusalt neil hetkedel, kui kisa, lärm ja hoobid ei näi vaibuvat. Ta igatseb rahu ka siis, kui see on ajutiselt saabunud – kui ta võib iseendale rahustuseks öelda: «Noh, vaherahu.» Ja südame salasopis loodab ta, et just see kord on see võlukord, kui vaherahu jääb püsima.

Et just nüüd on see kord, kui saabub taas õnn, kui saabub taas tasakaal, kui ükskord saab tagasi pöörduda tavalise elu juurde. Kui ei pea enam iga krõpsatust kartma, kui ei pea enam muretsema, kas toit on õigel ajal valmis, kui ei pea enam hulluma, nähes neid tuttavaid märke, et asi läheb kohe käest.

Ta hoiab hinge kinni lootuses, et see rahu ei ole mitte ainult vahepealne, vaid igavene. See kõik on ju juba nii kaua kestnud, kas ükskord ei võiks see läbi saada? See peab ju läbi saama, see peab ju lõppema, veenab ta ennast.

Ma ei ütle, et me elame vägivaldses ühiskonnas, saati siis vägivaldses riigis. Aga ma tunnetan, et järjekordse närvidel ja õiglustundel mängiva plahvatuse ootuses hoiavad paljud meist hinge kinni.

Esimesed tunnid pärast plahvatuse järelvõngete vaibumist on need kõige helgemad. Selleks korraks on õhk puhtaks löödud, ütleb ta endale. Selleks korraks on kõik. Ehk ta isegi teab, et sellele järgneb midagi eriti mõnusat ja head – hetk, mil vägivallatseja on jälle «vana hea tema ise». Mil ta tõestab taas oma vankumatut armastust, mil temagi vannub, et sel korral rahu püsib.

Ta hoiab hinge kinni ja ootab... Ta ootab, et seda järgmist enam ei tuleks. Sest juba nii palju lööke on sadanud, kusagil peab olema piir!

Neil päevil on mul sageli tunne, et mitte ainult mina, vaid me kõik kogu Eestimaal, hoolimata oma meelsusest ja vaadetest, hoiame hinge kinni. Me hoiame hinge kinni, oodates, et äkki nüüd sel korral tuleb vaherahu. Et see vaherahu muutub aegamisi rahuks ja millekski ilusaks; millekski, mille puhtusesse me kõik tahame uskuda. Pidevas sõjaolukorras – olgu selleks sõda poliitmaastikul, ühiskonnas, (sotsiaal)meedias või koduseinte vahel – elamine on meeletult kurnav, hoiab öösiti üleval ja kulutab meie hinge.

Ma ei ütle, et me elame vägivaldses ühiskonnas, saati siis vägivaldses riigis. Aga ma tunnetan, et järjekordse närvidel ja õiglustundel mängiva plahvatuse ootuses hoiavad paljud meist hinge kinni.

Oodates, et saabuks vaherahu. Ehk lõpuks ka rahu.