Paavo Matsin

FOTO: Erakogu

Nädalavahetusel toimus kirjandusfoorum «Paabeli raamatukogu». Gustav Meyrinki Seltsi esimees Paavo Matsin arutles seal, kas raamat saab muutusi edenemiseks kasutada.

Ühel mu Soome tuttaval on väike kirjastus, mis on mahult marginaalne, aga ideelt kolossaalne. Nimelt on ta eesmärgiks seadnud edendada selliste haruldaste ja keelatud raamatute väljaandmist, mille kirjastamine ei ole muidu mitte kuidagi majanduslikult mõttekas.

Süsteem töötab nii, et ta teeb vajalikud eeltööd (hangib, tõlgib, kujundab jne), riputab siis valitud rariteedi või kurioosumi üles oma kirjastuse kodulehele ning inimesed saavad seda endale tellida. Kui vajalik tellijate arv on koos, läheb teos trükki ja saadetakse postiga koju.

Mitte mingit kasumit väljaandjale pole kuhugi sisse arvutatud. Motiiviks sellisele absoluutselt isetule lähenemisele on arusaam, et ausa ja tsiviliseeritud inimese kohuseks on võidelda igasuguse tsensuuri vastu, levitada võimalusel ka tavalisest peavoolust radikaalselt erinevat informatsiooni ning pakkuda lugejale huvitavaid kvaliteetväljaandeid, mis muidu oleksid täiesti kättesaamatud. Kui keegi kodulehe külastaja tunneb, et tal on rohkem raha, võib ta mõne väljapakutud raamatu kirjaliku loa alusel ise välja anda.

Kane Kanerva sümpaatne marginaalkirjastus meenus mulle, kui mul paluti valida lemmikteos eelmisel aastal Eestis välja antud raamatute seast. Märkasin nimelt imestusega, et ma ei olnud ostnud ühtegi Eestis 2011. aastal kirjastatud raamatut, peale ühe luulekogu.

Kui hakkasin oma ignorantsuse põhjuseid otsima ja vaatasin üle erinevaid Eesti tuntumate kirjastuste kodulehekülgi, sain aru, et kirjastatud ongi põhiliselt mingit minu jaoks täiesti küsitavat ja ebahuvitavat pahna.
Ma ei ole täpselt arvutanud, aga puhtvisuaalselt on mingi kummaline kokaraamatu-eneseabi-eluloo-ja-veel-kurat-teab-mis-kultuur saavutanud vist küll juba 90-protsendilise ülekaalu. Enamik välja antud asjadest on kohalikku kirjanduselu või ka lihtsalt intellektuaalset süvenemist silmas pidades tõeline fake. Sellepärast ongi kirjanduse otsimisele pühendatud aeg kulunud pigem välismaistes netiavarustes seigeldes või Eestis ja välismaal raamatuantiikides tuhnides.

Nii on tõesti minu puhul aset leidmas stsenaarium, mida e-raamatute kaupmehed üritavad ette manada: on saabunud tavalise raamatu allakäik ja ma olen loobunud ostmast. Kuid see ei ole tingitud mingitest formaatide super-hüper-muutustest, vaid lihtsalt sellest, et midagi huvitavat pakuvad Eesti kirjastused ikka väga harva.

Üha rohkem olen hakanud lugema juba varem isiklikku raamatukokku ostetut või siis netivaramuid. Nõnda hakkabki teoks saama ulmefilm kapten Nemost, kes uurib oma barokklaua taga vanu tolmunud uhkeid köiteid ja loob endale tavapärase maailma asemele mingi huvitavama, kuid radikaal­selt ärapööratud, justkui veealuse keskkonna.

Kui eelmisel kirjanike liidu üldkogul rääkis üks e-raamatute kaupmees ähvardavat apokalüptilist juttu, kuulas saalitäis vanemaid inimesi seda päris hiirvaikselt. Kahtlemata on tulemas suured murrangud raamatuvallas, tiraažid hakkavad radikaalselt vähenema, üha rohkem müüaksegi juba kõiksugu virtuaalvärke, audio- ja mis-iganes-«raamatuid».

Mõnes mõttes on see kurb, eriti nooremate inimeste puhul, kes ehk enam ei jõuagi osta ega oskagi tahta endale ühte lahedat vana kooli raamatukogutuba. Sellist salapärast ruumi, mis maast laeni täis müstilisi riiuleid rariteetide ja kurioosumitega, mida vabal hetkel aristokraatlikult uurida ja jätta kas või avatult lauale lebama. Raamatutega kaetud seinte taustal on ka hea kostitada külalisi, üle õla riiulist saab spontaanselt midagi lahedat klaasi veini kõrvale võtta ja teistelegi nautimiseks-lugemiseks ulatada.

Raamatud loovad mingi seletamatu atmosfääri. Olen vahel jälginud, kuidas mu koduses raamatukogutoas armastab magada nahkdiivanil kass, ühel aastal tegid isegi hiired kuhugi riiulisse pesa ja ma ei ole kunagi sealt kõrvaldanud ämblikuvõrke. Siin-seal kõrgete riiulite perifeersetes osades võib vahel leida pooliku viskipudeli või vanu maiustusi, toa idaseinas oleva kodualtari kõrval kõrguvad köited on aga aastatega viirukisuitsust läbi imbunud.

Kõik see auväärse koduse raamatukogu miljöö, mida põlvkonnad raamatuarmastajaid Eesti inimesi on nautinud, libiseb varsti päris järsult kättesaamatusse kaugusse ja jääb vaid tõdeda, et raamatute ajajärk kestis Eestis laiemale publikule suures lõikes vaid sadakond aastat.

Ometi ei tohiks lasta end hullutada e-raamatute valmistajate eshatoloogilistest avaldustest. Ilmselt jäävad alati kitsamale ringile alles mingid selliselt toimivad kirjastused nagu Kanerva-kirja Soomes, kust saab tellida kogukondlikul ja ökonoomsel moel mõne vingete illustratsioonidega üliharuldase teose. Viimane raamat, mis hea Kane mulle saatis, oli roosiristlaste salaseltsi kuulunud Daniel Crameri gravüürikogu «Pühad embleemid» (aastast 1617) korralikus soomekeelses tõlkes. Panin selle algul riiulisse nagu väikesele näitusele vana apteegiuhmri najale.

Suhe raamatusse võib olla väga isiklik ja sügavalt rituaalne, mitte ­ainult kommertslik ja merkantiilne, nagu meile igapäevaselt sisendada püütakse. Raamaturiiulid on alati müstiliselt omaniku nägu. Tavaliselt piisab vilksamisi heidetud pilgust raamaturidadele, et langetada otsus neid kogunud inimese kohta.

Itaalia kuulsaim traditsionalist parun Julius Evola võrdles allakäigu ajastut ründava tiigriga. On selge, et keegi ei saa joosta ära või peita end läheneva tiigri eest. Mida siis aga teha? Vaja oleks keset allakäinud institutsioonide varemeid ja nende vahel ekslevaid ja vaimselt hukkuvaid massiinimeste jõuke nii-öelda hoopis hüpata tiigri selga ja ratsutada. Kasutada kogu olukorda hulljulgelt ära vajalikuks arenguks.

Kuidas ratsutada tiigril? Mida see kujund mingis konkreetses elusituatsioonis toimimissuunisena ja käitumisõpetusena tähendada võiks? Ma arvan, et see võiks sümboliseerida muu hulgas ka kõikvõimalike tehniliste uuenduste julget kasutamist, samas aga ka igasuguste neid tehnoloogiaid saatvate lapsikute ideoloogiate ignoreerimist. Nii nagu üritab teha Kanerva-sari, kaasates lugejaid justkui raamatusõdalasi interaktiivsesse väljaandmisprotsessi.

Vaadakem loojanguvalguses ikka olukorrale selge pilguga: raamatuid toodetakse üha juurde, see on kumulatiivne ja äriline protsess, kus ammu enam ei saa mingist kvaliteedist ega ideaalidest rääkida. Suured kirjandusauhinnad on end põhjalikult diskrediteerinud, väga palju kirjandusest ongi tooted, mida üle ühe korra ei viitsi kätte võtta ja mida ammugi ei ole mõtet koju raamaturiiulisse osta.

Jälgisin suvel, kuidas turistide hordid käisid Praha lossimäel asuva Strahhovi kloostri uhket raamatukogu vaatamas. Seal on kaks suurt imekena laemaalidega saali, üks pühendatud teoloogiale ja teine filosoofiale. Neid ühendavas koridoris hoitakse kappides kloostri kurioosumite kogu, kus võib leida esemeid kuivatatud kilpkonnadest eksootiliste relvadeni.

Raamatuid, nagu ka ekspositsioonis olnud ükssarve sarve ja muud huvitavat, kätega puutuda aga ei lubatud…