Ahto Lobjakas: mustad jõulud

Ahto Lobjakas. Foto: Priit Simson

Nagu aegluubis rongiõnnetus rullub meie ees lahti geopoliitiline katastroof. Euroopa Liit, 20. sajandi ­Euroopa suurim saavutus, on koomas, pärast seda kui Suurbritannia end Euroopast pagendas. 

Pole erilist lootust, et uus eelarveliit suudaks eurotsooni kindlamale orbiidile tõsta. Võlakriisi ei püütud lahendada ei Hispaania, Itaalia ja teiste väljalunastamisega ega pakutud retsepti majanduskasvuks. Ees ootavad mustad jõulud, turuhunt hakkab jälle Ladina-Euroopa põrsakeste majakesi ümber puhuma.

Võlakriisile lisandus konstitutsiooniline kriis, millel on potentsiaal ELi jaoks surmavaks saada. Suur­britannia on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, tuumajõud ja üks ELi kolmest suurest. Ilma temata ei ole mõeldav ELi vähegi realistlik globaalne ambitsioon.

ELi karkassist sündinud eelarveliit ise ei saa olla kestlikult elujõuline. Saksa-Prantsuse telg jääb ohtlikult võngerdama – Saksamaa on liiga tugev ja Prantsusmaa liiga nõrk. Pariisi tagala on Ladina-Euroopas, mille poliitilise potentsiaali on kriis hävitanud. Pagendades Suurbritannia, jättis Prantsusmaa end ilma ainsast alternatiivsest vastukaalust Berliinile.

Eesti on ilma jäämas oma geopoliitilisest ilmapuust. Suurbritannia on ainus suur ELis, kes vaevub teadvustama meie omamüüti Ida-Euroopast kui kohast, kust saab end välja upitada autosugestiooni ja mõõdikute abil.

Saksamaale ja Prantsusmaale ei lähe selline Münchauseni-meetrika korda. Meid ei seo nendega mitte jagatud (utoopiline) tulevik, vaid lahutab minevik. Sarnaseks kasvamine võtab aega, seni oleme neist vähem võrdsed. Ida-Euroopa on objektiivne kultuurgeograafiline kategooria. Meile võib tunduda, et Berliin ja Pariis teevad meile liiga – see on nende süü, aga meie saatus.

Eesti on toimuvat ette näinud, kaugenedes varem sel aastal Suurbritanniast ja joondudes koos Poolaga kontinendi järgi. See on mõistlik valik, aga kahjuks selline, mis võtab meie saatuse meie endi kätest. Siseneme maailma, kus on üha vähem reegleid, mis kõik võrdseks teevad.

Eelarveliidu hind on emantsipatsioon Teutooni-Gallia tingimustel. Maksupoliitika on esimene ennustatav ohverdus. Võib arvata, et varem või hiljem võetakse ette muudki solidaarsuse (ja jagatud stabiilsuse) aspektid, nende seas vähemuspoliitika ja suhted Venemaaga. Viimane haistab uusi tuuli Euroopas, siit ka Moskva hiljutine meenutus, mis «tegelikult» 1940. aastal toimus.

Eesti jaoks on otsustav ühiskonna terve ja avatud koostoime, mitte võimu juures olijate monoliitsus iga hinna eest. Ajalugu on näidanud, et kriisis on suletud seltskonnad ahela kõige nõrgem lüli.