FOTO: Urmas Nemvalts

Nädalavahetusel Väätsal kogunenud IRLi volikogu lõi pärast pikka aega käärinud vastasseisu erakonna kahe leeri vahel õhu veidi puhtamaks, kuid palju küsimärke on sellegipoolest veel õhus.



Nii on jätkuvalt selgusetu, kes – ja kas üldse – peaks võtma poliitilise vastutuse elamislubade skandaali eest. Ehkki Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach panid oma parteipileti lauale, otsustasid volikogul osalenud, et ametis jätkavad nii majandusminister Juhan Parts kui ka siseminister Ken-Marti Vaher. Tõsi, hääletustulemuste järgi võis tunda vastutuse võtmise survet just viimati mainitule langevat, kuid ilmselt ei ole Vaheri jätkamise vastu hääletanute hulk piisavalt suur, et sellest tehtavad järeldused ministri selgele otsusele viivad.

On ju selge, et elamislubade skandaal pole sündmus, millel oleks pelgalt sisepoliitiline tähtsus. Ka Euronewsi jõudnud loo taga pole ju üksnes see, et Eesti oleks ainus või peamine koridor Euroopasse, vaid pigem tõsiasi, et siin olid elamislubade andmise taga kõrge positsiooniga poliitikud.

Karta on, et eetilise korrektsuse küsimus ei tõuse päevakorda enne, kui elamislubade andmisega seonduvat on piisavat uuritud ja kui selgub, et ka juriidiline pind selle all päris kindel ei ole.

Küll aga kerkib juba praegu järjest tugevamini küsimus, kes asub IRLi etteotsa. Mart Laar on oma otsusest mitte kandideerida juba varem teada andnud, nädalavahetusel andis negatiivsest otsusest teada Juhan Parts. Kuna võimalike erakonnaliidrite pink palju pikem ei olegi, siis võib arvata, et mõlemat ootab tugev töötlemine, et üks neist selle rolli siiski enda kanda võtaks.

Ülesanne ei saa olema lihtne, sest 2013. aastal seisavad ees kohalike omavalitsuste valimised ning mõttelisse ametijuhendisse on sisse kirjutatud lisaks tavapärastele kohustustele ka erakonna kahe eri suuna ühendamine ja toimetulemine elamisloa­skandaali järelkajadega.

Kui esimese lahendamiseks andis toimunud volikogu nõrka lootust, siis teine jääb liitparteid saatma veel pikaks ajaks, nagu tummine lõhn hobusepabulate sisse astunut. Ja karta on, et jääb ka pärast seda, kes IRLi tallide puhastamise ette võtab.

Tõsi, valija annab ilmselt küll andeks – on ju seni alati andnud, ja ajalugu kipub näitama, et pigem lepib valija erakonna määritud maniski kui karismaatilise liidri puudumisega. Kuid erakonnaga seostuvate assotsiatsioonide muutmine, mis paratamatult ette võtta tuleb, nõuab kangelaslikku pingutust.