Kalle Muuli.

FOTO: .

Vahetult enne 1924. aasta detsembrimässu lõppes üks Eesti Vabariigi suuremaid kohtupidamisi, mis on ajalukku läinud «149 protsessi» nime all. Süüdistatuna valdavalt «osavõtus üle-eestimaalisest kommunistlikust salaorganisatsioonist» mõistis kohus ühe riigireeturi surma, 39 eluajaks sunnitööle ja 28 kurjategijat 15 aastaks sunnitööle.


See oli verinoore riigi võimas sõnum mitte ainult vaenuliku naabri käsilastele, vaid ka oma rahvale. Ilma selle karmi otsuseta poleks relvastatud riigipöörde mahasurumine 1. detsembril kindlasti õnnestunud nii hästi, nagu see lõpuks korda läks.



Kahtlemata on ka 2007. aasta aprillimäsu ninameeste õigeksmõistmisel sel esmapäeval Harju maakohtus oma selge sõnum.



Tõsi on see, et õigeksmõistmine võttis mässu õhutajatelt võimaluse märtrikrooni kandes süüdistada Eesti kohut poliitilises kallutatuses ja võidelda oma «õiguste» eest lõpuks näiteks Euroopa Kohtus.



Aga see pole minu meelest kuigi tähtis. Hoopis tähtsam on see, mida ütles Harju maakohus selle otsusega rahvale.



2007. aasta 26. aprilli hilisõhtul jättis riik oma kodanikud ja nende vara Tallinna südalinnas mitmeks tunniks vähimagi kaitseta. Tuhanded kurjategijad märatsesid tänavatel, aga ühtki politseinikku polnud neid seal takistamas. Nüüd kuulutas riik kohtunik Violetta Kõvaski suu kaudu, et korrakaitsjad mitte ainult ei jäta meid häda korral abita, vaid nad ei suuda ka kuriteo korraldajaid kindlaks teha ja karistada. Olgu peale, et see otsus pole veel jõustunud, kuid see on siiski Eesti riigi nimel langetatud otsus, Harju maakohtu  hinnang süüdistustele. Lisaks on jõutud juba teatada, et riik ei suuda pronksööl märatsenud kurjategijailt ka nende tekitatud varalist kahju sisse nõuda.



Kas see on siis tõesti õigluse võit? Ja kas see on ikka õigusriik, kus on küll kuritegu, aga karistust polegi? Või peame tõesti uskuma, et mitmepäevase pogrommi Tallinna südalinnas korraldasid kokk Ženja sugused poisikesed?



Pärast Harju maakohtu otsust on muidugi arusaadavam, miks siseminister Jüri Pihl aprillimäsu uurimise ajal kaitsepolitseid juhtinud Aldis Alusele enam ühtki vastutusrikast ametit pole leidnud. Tore on seegi, et seda kriminaalasja prokurörina vedanud Laura Vaik esindab Eestit nüüd Brüsselis ega pääse enam kohtusse kurjategijaid peost laskma.



Aga see on väike lohutus võrreldes kahjuga, mida aprillimäsule järgnenud kohtufarsid on tekitanud. Majandusmured ja üha uued korruptsioonijuhtumid õhutavad rahvas niigi ihalust kõva käe järele, kes korra majja lööks. Nii kinkis õiguskaitseorganite kehv töö aprillimäsu korraldajatele esmaspäeval mitte ainult vabaduse, vaid ka märksa parema väljavaate edaspidi edu saavutada, sest suurendas rahva rahulolematust riigivõimuga.