Sulev Valner

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Kui peatreener ütleb staarile, et eile mängis ta kehvasti ja homme platsile ei lähe, siis on see lõpuks treeneri õigus otsustada. Samamoodi on peatoimetajal ajalehes või muus kanalis õigus oma meeskonda juhtida ja arutada nende töö üle. See ei ole tsensuur ega lubamatu sekkumine, see ongi toimetuse juhtimine, kirjutab endine ajakirjanik Sulev Valner.

Ajakirjanduse vabadus on tähtis asi ja kuna teatud ohumärgid on tõesti õhus, tasuks olla sel teemal rääkides võimalikult täpne. Endise peatoimetaja ja ka omaaegse pressinõukogu esimehena mäletan, et kui keegi esitab ajakirjaniku töö kohta mingi konkreetse kaebuse, vastab ja vastutab toimetuse nimel reeglina peatoimetaja. Kõik pressinõukogu otsused selle kohta, kas üks või teine väljaanne on rikkunud head ajakirjandustava või mitte, on sõnastatud väljaande kohta ja see ei ole juhuslikult nii. Tahtmata seda kuidagi vastandada üksiku ajakirjaniku või mõne ajakirjanduses esineja isiklikule sõnavabadusele – mis on ka väga oluline –, kuid ajakirjanduse vabadus on eelkõige toimetuse vabadus oma valikutes. Seejuures toimetuse vastutus samuti.

Toon paar väljavõtet Eesti ajakirjanduseetika koodeksist:

1.4 Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.

3.5. Toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. 

Ajakirjanik ei tegutse reeglina soolomängijana, vaid on osa meeskonnast. Nii nagu parim jalgpallur väljakul, olgu ta kui suur staar tahes, on siiski osa meeskonnast. Kui peatreener ütleb talle, et eile mängis ta kehvasti ja sestap peab ta olema ründe asemel poolkaitses või homme platsile ei lähe, siis on see lõpuks treeneri õigus otsustada. Samamoodi on peatoimetajal ajalehes või muus kanalis õigus oma meeskonda juhtida ja arutada nende töö üle. See ei ole tsensuur ega lubamatu sekkumine, see ongi toimetuse juhtimine.

Ma ei tea, kas see endiselt igal pool nii on, aga traditsiooniliselt on enamikus väljaannetes peamine igapäevaste valikute tegemise koht toimetuse koosolek. See on koht, kuhu võõrastel pole asja ja kus räägitut majast välja ei viida. Kui tegu on vähegi terve õhustikuga toimetusega, on toimetuse koosolek koht, kus kõik osalejad saavad end väljendada, ka vaielda ja alati ei pea ka kõik minema lõpuks päris nii, nagu peatoimetaja tahab, kui teiste esitatud argumendid on mõjusamad. Nii nagu toimetuse koosolek põhimõtteliselt kokku lepib, nii ka pärast tehakse. 

Traditsiooniliselt on enamikus väljaannetes peamine igapäevaste valikute tegemise koht toimetuse koosolek. See on koht, kuhu võõrastel pole asja ja kus räägitut majast välja ei viida.

Meie ajakirjanduse probleem praegu tundub olevat, et napib vaieldamatu ajakirjandusliku autoriteediga peatoimetajaid. Mõnikord pole selge, kas mõni peatoimetaja on oma valikutes piisavalt vaba. 

Omaette keeruline organisatsioon on ERR. Väljast vaadates ongi raske aru saada, kuidas seal vastutus ajakirjandusliku programmi ja selle eri osade suhtes langeb. Kas näiteks Raadio 2 peatoimetaja on päriselt peatoimetaja ehk lõplik otsustaja oma programmi eest või mitte? Kas juhatuse esimees peab ise vastama kõigile ERRi eri kanalite ajakirjanduslikku programmi puudutavatele küsimustele?

Mulle tundub, et Erik Roose võiks pigem olla – teatri analoogi tuues – väga hea direktor lahendama selle maja üldisi kahtlemata ülisuuri väljakutseid (alates nt uue telemaja ehitamisest), kelle kõrval võiks olla juhtkonnas keegi otsese ajakirjandusliku autoriteedi ja vastutusega isik (tinglikult ERR peatoimetaja), nii nagu on heas teatris direktori kõrval autoriteetne lavastajakogemusega peanäitejuht. ERRis sellist n-ö peanäitejuhti, piltlikult öeldes oma Elmo Nüganeni, ei tundu praegu olevat või vähemalt ei ole seda väljapoole nii esitatud. Eetikanõunik on, aga tema roll ei ole siiski päris see.

Aga siinkohal tulebki veel kord rõhutatult austada ERRi kui organisatsiooni valitud juhtide õigust ja vabadust ise otsustada, kuidas nad oma organisatsioonis sisemist tegevust parimal viisil korraldavad. See ongi kokkuvõttes ajakirjanduse vabadus, et meie teiste asi pole nende töösse sekkuda. Aga arvata muidugi ikka võib.


Sulev Valner on endine Maalehe ja Võrumaa Teataja peatoimetaja. Ta on töötanud ka Postimehes, ETVs ja mitmes teises väljaandes. Alates 2015. aastast töötab ta rahandusministeeriumis regionaalhalduse osakonna nõunikuna.